Piinlik tunnistada aga sain sel aastal alles nüüd mahti blogipostitust kirjutada. Blogisse olid lisamata ka kõik eelmise suve lõpus ning sel aastal soetatud uued taimed (54 erinevat), viga on tänaseks parandatud.

Kokkuvõtte kevadest ning suve esimesest poolest tegin oma Facebooki lehele, seal on välja toodud vead ning möödapanekud, mured seoses kahjurite ning taimehaigustega. Selle postituse teen aga märksa rõõmsamates toonides, sest üldiselt suve teises pooles ununevad need vastikud lehetäid, rikutud maasikad ja kesine tillisaak 🙂

Algatuseks – kevadel võttis 7-aastane poeg ette oma projekti. Talle sai tellitud seedaholic.com lehelt siniste õitega suvikute seemnesegu. Kaevasime koos väikese peenra (peenrakastide ala lääneküljele) ning laps külvas seemned. Keskele sai istutatud ka pesamuna poolt emadepäevaks saadud lasteaias ettekasvatatud päevalilletaim. Seemnesegudega juba on nii, et päris sellist tulemust, nagu pakendil, reaalses elus kindlasti ei saavuta. Mingite taimede seemned on parema idanevusega, invasiivsemad. Seega, tulemuseks on suuremas osas keerispeapeenar.

Keerispea

Tegelikult täitsa vahva, sest tegu on mesilaste ühe lemmikuma meetaimega ning lastega on väga tore käia vaatamas mummide usinat tööd. Keerispeade hääbumise ajaks võtsid peenras aga võimust erinevad, väga huvitavates värvitoonides moonid, mõned giiliad ning hästi armsad türgi mustköömned.

Türgi mustköömen

Marjasaagist – maasikatega läks, nagu eelnevatel aastatel, enamus ripslaste poolt kahjustatud. Annan neile veel ühe võimaluse, kuid kui ka järgmisel aastal tulemus sama, loobun. Väga hea saagi andsid sel aastal juba toompihlakad. Imekombel ei käinud ka linnud neid nokkimas, saime paari nädala jooksul igapäevaselt maitsvaid marju süüa. Toompihlaka mari meenutab mulle segu mustikast ning arooniast (või pihlakast). Mõnusalt mahlane ja magus, mõru järelmaitse puudub.

Toompihlakas

Sõstraid saime samuti oma neljalt põõsalt ikka korralikult. Värsketest marjadest kõht täis, mustsõstrast keetsin moosi (kaneelipulgaga) ning valgetest ja punastest želeed, väga hästi kukkus välja! Tikrid on veel valmimas.

dagi aed Hoidised
Hoidised

Eriti rahul ja uhke olen ma oma eelmisel aastal rajatud lõhnapeenra üle. Kõik istutatud taimed on väga jõudsalt kasvanud, peenar on rikkalikult õites varakevadest. Juuli lõpuks on dominantideks roosid ja liiliad.

Eriti armas kombinatsioon lõhnapeenras on elulõng Recta koos kukekannusega.

Elulõng Clematis Recta ja kukekannus Bellamosum

Lõhnapeenar lõhnab õhtuti oivaliselt, täidab oma eesmärki 100%.

Lõhnapeenra kivikass

Majatagune roosipeenar on sel aastal samuti võimsalt õites. Suve esimesel poolel tundus, et õisi jääb väheseks, palju oli kahjustunud õiepungi (kahjurputukad) ning tundus, et ka tahmlaiksus hakkab pead tõstma, sain piduri peale tõmmata Score ja NeemAzali`ga.

Püsikupeenar oma kahe viimase aasta laiendusega on samuti võimas, juba tükeldasin hostasid ja päevaliiliat, sügisel peab ka teisi püsikuid veidi juba jagama hakkama. Väga hea mõte oli püsikupeenrasse mõned roosid tuua, annavad värvi pidevalt, jaanipäevast sügiseni.

Seoses hostade jagamisega tekkis mõte veel üks peenar teha 🙂 Jah, arvasin, et pole enam head kohta aga kes otsib, see leiab. Köögiviljapeenra tarastatud ala ümber oli seda ruumi piisavalt. Algatuseks mõtlesin põhjakülge istutada hostad ja päevaliiliad aga kui plaan juba peas keerlemas, siis miks mitte ka oma roosikollektsiooni täiendada! Mõttes oli pikalt mõlkunud inglise roos “Lady of Shalott”, eelmise suve roosipäevade raames külastasin Roosoja talu ning sain teada, et tegu on talu perenaise lemmikroosiga, kuna Eesti oludes üks vastupidavamaid ja paljulubavamaid Austini roose. Elusuuruses on see sort tõesti imeline. Põõsas on ilusa kujuga, täismõõdus u 120 cm kõrge. Võrsed on nõtked, roosi õied suured, täidetud, päikeseloojangu värvi, lõhnavad. Soetasin Roosojalt nüüd 4 istikut.

dagi aed roos Lady of Shalott
Lady of Shalott

Googeldades leidsin roosile sobivad kaaslased: helelillad, sinised ja terrakotapunased tooni. Peenrakastide ala idasuuna peenrasse said lisaks roosidele harilik perovskia “Little Spire”, makedoonia äiatar “Red Knight”, karvane päevakübar “Cappucino”, fasseni naistenõges “Six Hill`s Giant”, ääristaimedeks sarvkannike “Boughton Blue”, hall mailane “Silbersee”. Võimalik, et toon ka villast nõianõgest suurest püsikupeenrast.

dagi aed HARILIK PEROVSKIA 'LITTLE SPIRE'
Harilik perovskia “Little Spire”

Peenra rajamine polnud lihtne, selles lõigus oli tohutult suuri maakive ning kõvunevaid juuri. Peenrasse kaevasin sisse kõik oma kompostmullajäägid. Roosid said 40x40 cm istutusaugu, mille täitsin roosimulla ning komposteerunud hobusõnnikuga. Sõnnikut kaevasin ka teiste püsikute istutusaukudesse. Kuna peenar on sirgete äärtega, katsetasin sel korral plastikust rulläärist (kaevatakse peenra äärde, nii et välja jääb ainult rullis serv, millest võimalik niidukiga üle sõita). Katsin peenra ka männikooremultšiga, mis aitab esimestel aastatel peenart umbrohuvabana hoida ning samuti hoiab niiskust. Tulemus jäi päris korrektne, pilt on muidugi hetkel jällegi väga hõre, kuna roosid on täies võimsuses alles kolmandal aastal istutusest, siis kauni pildi saamiseks on vaja kannatust varuda.

Köögiviljast – peaksin juba teadma, et prioriteet nr 1 on herned, ikka oli neid liiga vähe. Külvasin kaks rida (2x2m) kahenädalase vahega, valmisid ikka samaaegselt ning juuli alguseks oli kõik söödud. Arvan, et järgmisel aastal külvan 2x sama koguse ja kuuajalise vahega. Olen kasvatanud ainult sorti “Hurst Greenshaft” ja ei kavatsegi vahetada. Väga viljakas, pigem madal, kuid pikkade kaunadega väga magus ja mahlane (isegi üleküpsedes) sort. Prioriteet nr 2 on porgandid, lapsed naudivad seda isetegevust, et saavad noori porgandeid ise mullast tõmmata, tünnis kergelt üle loputada ja näksida. Ükski porgand meie aias täismõõtu ei jõua kasvada, noored on ju kõige magusamad. Külvasin kevadel porgandit rohkem kui varem ning püüdsin teha võimalikult suurte vahedega korduskülve. Ikkagi, külvama peaks kuni jaanipäevani paarinädalaste vahedega, et oleks pidevalt krõmpsutamist. Sel aastal edenevad mul tünnides ka tomatid ja suvikõrvits. Kõrvitsaid oleme juba päris mitu söönud, tomatid on kohe valmimas. Valikuks osutus sordi “Roma” ettekasvatatud taimed (ploomtomat, madal, avamaale sobiv). Taimed on küll vihmas ja tuules suhteliselt rääbakad aga viljuvad hästi. Tilli ei raatsi ma enam peenrakasti külvata, no ei õnnestu mul normaalset saaki saada. Igal pool mujal, kuhu ta kogemata satub, on mõnusalt lopsakas, järgmine aasta viskan paki seemneid lillepeenrasse 🙂

Selle aasta uustulnukas on mu enda ettekasvatatud lehtsalat (cale). Ma muud temaga teha ei oska, kui kapsakrõpse (rebitud lehed, oliivõli ja sool, 150 kraadises ahjus 15 minutit). Taim ise on äge ja võiks oma välimusega vabalt sobida lillepeenrasse.

Lehtsalati krõpsud ahjuminekuks valmis

Väga meeldiv üllatus oli sel aastal ka rikkalik küüslaugusaak. Sügisel ei istutanud ma küüsi maasikate vahele (nagu varem), vaid ümber, nii said nad piisavalt õhku ja valgust.

Suve lõpus on plaanis kõvasti juurde tellida tulbi-, nartsissi-, laugu- ja liiliasibulaid, uued istutusalad peavad ka kevadel rõõmsad olema 🙂

Praegu püüame jälle aiatöödega mitte üle pingutada, nautida olemasolevat ja olla sügisandide ootel.

Pin It on Pinterest

See leht kasutab küpsiseid, siin edasi viibides oled sellega nõus. Lisainfo

The cookie settings on this website are set to "allow cookies" to give you the best browsing experience possible. If you continue to use this website without changing your cookie settings or you click "Accept" below then you are consenting to this.

Close