Nagu aasta tagasi ennustasin, on sel hooajal olnud muude tegevustega niivõrd kiire, et aia jaoks jäi aega väheseks. Seetõttu vedas, et suuremad projektid olid juba lõpetatud ning sel aastal tegelesin suuremas osas aia nautimise ning hooldamisega. Suve teise poole ning sügise alguse tegemistesse jäi siiski ka mõni järjekordselt pikemalt etteplaneerimata tegevus.

Nagu varem mainitud, meie eelmisel sügisel istutatud sügisõun “Sügisdessert” ellu ei jäänud, plaanisin tuua uue, kuid istutusärides kahjuks seda sorti mulle sobival hetkel polnud. Kuna Kloostrimetsa puukool on jätnud äärmiselt usaldusväärse mulje, olen sealt alati palju nõu ja siiraid soovitusi saanud – seadsin sammud jälle nende juurde, et koju tuua üks sügisõuna istik. Valikusse jäi punane ning mahlane “Orlik”. Ka meie suveõun “Krasnoje Rannjeje” on punane, saime esimesel aastal 8 ilusat ja mahlast õuna – oma on ikka kõige parem.

Marjapõõsaste ritta leidis endale koha ka pamplibeebi, mille sain emalt, ruumi on ning katsetame hea meelga erinevaid kultuure. Pamplimarjad on mõnusad magushapud, suured ja vitamiinirikkad.

Teades ennast ja oma sõltuvust, ei tohiks ma sihitult aianduspoodidesse kolama minna. Ühe sellise külastuse tagajärjeks oli järjekordne püsikupeenra laiendus, seekord sügiseste õitsejatega. Hansaplantist tõin koju hübriidülased, laigulise vesikanepi, lursslille, roog-sinihelmika, helmikpöörise, ametüst-aruheina ning veel ühe kukekannuse. Peenart laiendades kolisid uude osasse veel mõned harvendatud taimed. Katsetasin sel korral vähema vaevaga hakkama saamist. Eemaldasin murukamara, kaevasin labidasügavuselt läbi ning katsin istutusala paksu ajalehekihiga, peale tõin veel varus oleva roosimulla ning iga taime jaoks lõikasin ajalehekihti istutusaugu. Pilt sellest istutusalast on hetkel muidugi jällegi väga hõre, eriti seetõttu, et tegu on päris kõrgete ning võimsate taimede väikeste istikutega, mis oma täismõõdus peaksid kindlasti mitmeid kordi suuremad olema.

Loomulikult ei saa ma sügiseti üle sibullilledemaaniast, ikka ja jälle pean neid juurde tellima. Õnneks on ju peenrapinda juurde tekkinud 🙂 Kuna püsikupeenra kõik tulbisibulad said suvel üles kaevatud ning kenasti kastidesse nimesiltidega kuivama pandud, arvasin, et samas järjekorras lähevad nad ka sügisel tagasi. Keegi oli aga kuuris neid kaste nihutamas käinud ning erinevaid tulbisorte ümbritsenud vaheseinad ning nimesildid kõik segi ajanud. Tulemuseks on see, et kevadel näeb püsikupeenar kindlasti äärmiselt kirju välja, sorte 3-7 kaupa segamini klumpides (aga äkki ongi põnevam). Uusi sibulaid tellisin poeticus.ee-st. Lõhnapeenrasse nartsisse, tulpe, lauke, mõned liiliad, marjapõõsaste alla kobarhüatsinte. Kõikide uute taimede ning sibullillede nimed lisan kindlasti ka taimede kataloogi.

Muudest tegemistest – köögivilja kastid on tühjendatud, kahjuks herned siiski teist saaki anda ei jõudnud, esimene öökülm võttis taimed, mis olid juba viljunud. Aedoad üllatasid mind sel aastal korralikult, alguses ei saanud vedama – pärast pidama. Kuni öökülmani tuli augustis-septembris ikka väga palju saaki. Porgandit, peeti oli sel aastal samuti piisavalt, saime läbi hooaja oma pere tarbeks pidevalt värsket kraami. Maitsetaimed vohasid korralikult, peterselliuputus oli selline, et kindlasti jagub sügavkülmast võtta järgmise saagini. Järgmisel aastal külvan aedviljaseemneid sarnastes kogustes, kindlasti pean silmas, et teen kevadel nädala-paariste vahedega külve, et saagiaeg oleks pikem. Köögiviljakastid vajavad uueks hooajaks kindlasti veidi turgutust sõnniku ja/või komposti näol. Kompostikastides mul veel valmis kraami võtta pole, liiga palju on sel aastal värsket peale visatud ning kuiva suve tõttu pole kastides mikrokliima just ideaalne olnud, ehk kevadel on juba teist nägu.

Oma lõhnapeeraga olen ma eriti rahul, taimed on ülihästi kohanenud, võimsad, lopsakad, peenar juba esimesel aastal päris täis kasvanud (ehk sai siiski veidi liiga tihedalt istutatud), ootan väga järgmist suve, et täisõites ja -lõhnas teda nautida. Roosidel oli päris hea aasta, kõik õitses korduvalt ning eriti ilusad olid roosid peale kuumalaine lõppu, augustis-septembris. Kahjuks on päris palju tahmlaiksust, ka haiguskindlatel taimedel (nt Aspirin), selle vastu puhastan taimed külmade saabudes lehtedest ning pritsin raudsulfaadiga. Sel aastal ootan veidi ka muldamisega. Eelmisel sügisel tegin seda juba oktoobris, kuid siis oli pikalt vihmane ja soe, kuni jõuludeni. Mullatud roosid võivad sellistel tingimustel olla eriti vastuvõtlikud seenhaigustele. Peab jälgima pikemat ilmaennustust ning enne püsiva, u -5 kraadise külma, tulekut mitte kiirustama. Olen veidi kärpinud punaseid võrseid, pungades ning õites oksi tuppa vaasi toonud, kuid õieilu jagub ka peenras veel mõneks ajaks.

Püsikupeenraid olen asunud puhastama, sügisväetist andsin kõikidele taimedele juba augustis, samuti said taimed siis peotäie roosimulda, korralikult kobestamist. Hetkel lõikan püsikuid kolletumise/hääbumise järjekorras, nii pole korraga töö liiga mahukas ning peenar näeb ka pikemalt atraktiivne välja. Puutumata jätan kindlasti kõrrelised ning hortensiad. Põhimõtteliselt pole vajadust kõiki püsikuid sügisel maha lõigata, kindlasti aga need, mis on haigustunnustega (nt floksid), kiirelt hääbuvad/mädanevad (hostad). Kurerehad, metssalveid, iisop ja paljud teised, on ka peale öökülmi väga kenad, nii et osaliselt võib peenarde puhastamise ka kevadesse jätta.

Olin sel aastal tublim ja tühjendasin juba veetünnid, lillekastid (eelmisel aastal jäi see töö tegemata ning veetünn külmus lõhki). Nüüd jääb veel aiamööbel korrastada (puhastada ja õlitada), üks korralik niitmine teha ning võibki hooaja lõppenuks pidada.

Järgmiseks hooajaks ma jälle suuri plaane ei tee, kuna põhirõhk läheb maja korrastamisele, uue terrassi ja varjualuse ehitusele. Nende tööde järgselt veidi aia ilme jälle muutub, ning kindlasti tuleb jooksvalt mõtteid, mida uut ja põnevat ette võtta (näiteks roosisorte, mida ma kindlasti saama pean, on veel mitmeid :P).

Ahjaa – teen uue traditsiooni, valin hooaja lemmiktaimed:

Lemmikroos 2018 – Clair Renaissance (taime üldine välimus, lõhn, õie suurus ja vastupidavus)

Lemmikpüsik 2018 – kurereha Rozanne (rekordõitseja, õites juunist külmadeni, imeline pinnakatja ja taustataim)

Lemmik söödav taim 2018 – õun Krasnoje Rannjeje (üllatas varase saagikandvusega, iga amps oli nauding)

Lemmik sibullill 2018 – tulp Apricot Delight (imeline aprikoosiroosa värv, väga vastupidav õis)

Veel sarnaseid lugusid: