Kokkuvõte ja tähelepanekud minu aia roosidest 2018 hooajal. Roosid on mul aias lühikest aega ning paljude haigus- ja talvekindlust on vara hinnata, kirjeldan pigem välimust, lõhna, õie vastupidavust. Kavatsen teemat vastavalt vaatlustele ja tähelepanekutele hiljem täiendada.

Aspirin

Arusaadavatel põhjustel on ta nii paljude lemmik, Aspirin lihtsalt peab roosisõbral aias olema. Tegu on kõige tänuväärsema õitsejaga minu roosidest, alustab esimesena ning lõpetab viimasena, õitsemises pausi ei peagi, peale esimest suuremat õisemislainet on vast nädal-paar õisi lihtsalt veidi vähem. Roos on ametlikult pinnakatja, kuigi tegelikult annab ta peenraroosi mõõdu välja. Pinnakatja ehk seetõttu, et on väga hargnevate ning laiuvate võrsetega, kuid võrsed võivad suve lõpuks julgelt 60-80 cm kõrged olla. Õied on keskmise suurusega, umbes 5 cm läbimõõduga, avanedes keskelt külmroosad, hiljem pleegivad täiesti valgeks, õis on keskmiselt täidetud, lõhn puudub. Roosi lehestik on väga ilus, läikiv ja tumeroheline, haigus- ja talvekindlus väga head. Suve lõpus olen märganud alumistel lehtedel tahmlaiksuse märke, kuna taim on väga tihe siis arvestama peab sellega, et istutusvahe võiks jääda vähemalt 50 cm. Enneolematult kuuma ja kuiva suve tõttu on teine õitsemine kehv, õied on avanedes pisikesed, pudenevad kiiresti ning kõrbevad päikesest ning kuumast tuulest. Kevadel peenart korrastades olid Aspirini taimed kõige paremas seisus, seega pean veelkord kiitma talvekindlust (vajab siiski vähemalt muldamist).

Rosendal

Õie kuju on minu rooside hulgast üks lemmikumaid! Tegu on floribundroosiga, mille kõrguseks peenras jääb umbes 50-70 cm, põõsas püstise kasvuga, tihe, lehed sarnaselt Aspirinile väga läikivad, tumerohelised, hästi terved. Õied, nagu mainitud, on ülimalt kaunid, äärmiselt suured (mõõtsin pea 20 cm õie läbimõõduks), heleroosad, keskmiselt täidetud, veidi lõhnavad. Ainuke miinus selle roosi juures on asjaolu, et õis ei pea kuigi kaua vastu, kuuma ja päikesega avanedes vaid paar päeva ning juba kroonlehed pudisevad. Seda kompenseerib korduvõitsemine, pidevalt avaneb uusi pungi. Positiivne on see, et pikk põud ei mõjuta teise õitsemislaine pungade arvu, ka õiesuurus on normaalne (võrreldes nt Aspiriniga).  Roos on väga terve, väga hea talvekindlusega, vajab muldamist.

Aprikola

ADR floribundroos, kasvukuju, lehestik on väga sarnane Aspirinile, võrsed kergelt lamanduvad, laiuv põõsas, lehed on läikivad ja tumerohelised, väga terved. Õis on väga huvitav, ilusa kujuga, keskmiselt täidetud, 8-10 cm läbimõõduga. Õievärvus, nagu ütleb ka nimi, on avanedes aprikoosiroosa (oranžikas), hiljem, vananedes muutub heledamaks roosaks, seega võib ühes õiekobaras olla erivärvilisi õisi. Õis on väga vastupidav, lõhnab õrnalt, kindlasti soovitan seda roosi! Nagu ütleb ADR märgistus, on roos äärmiselt haigus- ja talvekindel.

Schackenborg

Floribundroos, kolmest eelnevast erinevalt täidetud rosettõiega. Põõsas püstise kasvuga, tihe, ilusa tumerohelise ning läikiva lehestikuga. Õied on korallroosad, 3-5 kaupa kobarates, tihedalt täidetud rosetid, u 8 cm läbimõõduga. Noore roosi õievarred on õrnad ning raske õisik või isegi kobar võib õievarred maadligi painutada, seega noored võrsed võivad vajada tuge. Vanematel võrsetel on õievarred tugevad ja püstised. Vihm tugevalt täidetud õit ei riku, muudab aga raskeks. Õis on väga vastupidav, vananedes muutub heledamaks, kuivab, kuid ei pudene. Ekstreemselt kuiva ja kuuma suve kogemusel üks vastupidavamaid ja ilusamaid roose! Tundub, et kuumus ei mõjuta õie kuju, vastupidavust ega ka õite rohkust. Veel üks väga haigus- ja talvekindel peenraroos.

Astrid Lindgren

kägu minu roosipeenras! Põõsasroos, kõrgus 1m, püstise ilusa kasvukujuga, lehestik terve. Korduvõitseja, õisi kobaras kuni 4-5, õis on vähe täidetud, heleroosa, südamiku juurest kollaka varjundiga, 10-12 cm läbimõõduga ning hästilõhnav. Õied on avatud ülespoole, suhteliselt vastupidavad, kuid suhteliselt suure põõsa kohta pole neid just palju, õnneks avanevad pidevalt uued pungad.

Alexander

Kogemata peenrasse sattunud teehübriidroos (kolme Heinrich Siesmeyeri asemel sain 2 ning kolmandaks Alexander`i). Väga ilusa, suure (18 cm läbimõõduga) oranžikaspunase lõhnava õiega roos. Teisel aastal moodustus korraga 4 õievart. Teehübriid on oma kasvukujult mõnevõrra erinev floribundidest, seega näib ta mu roosipeenras veidi võõrkehana (ka oranži värvuse tõttu), kuid kuna on siiski imeline siis lasen tal edasi peenras olla ja kolimisplaane veel ei pea. Roos on püstise kasvuga umbes 70 cm kõrge. Kahjuks suve teisel poolel kimbutab teda tahmlaiksus, sügiseks võivad varred olla altpoolt suhteliselt lehevabad.

Heinrich Siesmayer

Kõrge põõsasroos, soojemates piirkondades kasvatatakse roniroosina. Põõsas on äärmiselt kauni hargneva kujuga, kõrgust on võimalik kevadel kärpides ise kujundada, kui lõigata võrsed teiste peenraroosidega samale kõrgusele (u 30 cm peale) on põõsa kõrguseks kuni 1m. Lehestik väga ilus, tumeroheline, läikiv, annab hulganisti võrseid ning õitseb väga suurtes kobarates (kuni 20 punga korraga). Õied on keskmise suurusega, u 8 cm läbimõõduga, vähe täidetud, säravpunased. Lõhnab õrnalt. Õiekobarad on nii suured ja silmapaistvad, et roos on ideaalne kasvatamiseks nt hekiks, klumbis. Õis on ilmastikuoludele väga vastupidav, püsib pikalt, vananedes muutub heledamaks, oranžikaspunaseks ning pudeneb. Suve lõpuks on vähesel määral vastuvõtlik tahmlaiksusele, talvitub väga hästi.

Alexander MacKenzie

Kanada roos, külmakindel. Põõsas on suhteliselt kõrge, peaks täismõõdus olema kuni 120 cm, hästi harunev, mitte väga tihe. Õiekobarad on pikkade, tugevate võrsete otsas, kobaras 4-5 õit. Õied on tumeroosad, täidetud, nö pojengiõie kujulised, läbimõõduga umbes 6-7 cm.  Istutusaasta oli väga jahe ja vihmane, jõudsin roosis juba pettuda, õiepungad mädanesid ning kohati ei jõudnud avanedagi. Järgmine suvi oli vastupidi väga soe, praktiliselt vihmata, päikesepaisteline ning sellise ilmaga on õied suurepärased, väga vastupidavad, kuivavad pudenemata. Roos sobib väga hästi aiaäärseks hekiks (mul on u 5 meetri peal 3 taime), imeliselt harmoniseerub kõrge lavendliga (värvid ja kasvukujud). Roosi muldasin sarnaselt teiste peenraroosidega ning kevadeks oli ta tagai külmunud samuti umbes 30 cm pealt, taastus väga kiiresti ning sooja kevadega kasvatas juba jaanipäevaks pea meetrised võrsed.

Morden Sunrise

Kanada roos, külmakindel. Roos sai istutatud peenrasse floribundidega, kuid ta on täiesti erineva ehituse, lehevärvuse ning kujuga. Üks esimesi õitsejaid minu rooside hulgas. Kasv jääb umbes 70 cm juurde, põõsas on väga tihe ja eriti tugevalt harunev, väga palju on peenemaid võrseid. Lehestik on heledam roheline, tuhm. Õied on imeilusad, vähe täidetud ning nagu roosi nimi ütleb – tõusva päikese värvi (oranžist kollase ning heleroosani). Õiepungi tuleb hooaja vältel pidevalt, õied asetsevad üksikult, kuid neid on palju. Nagu mainitud, floribundidega rosaariumi ta ei sobi, tõstsin kaks taime ümber teise peenrasse, kõrreliste, metssalvei ning punanupu juurde, sinna sobivad nad kui valatult. Roos on väga terve, esimesel aastal muldasin sarnaselt teiste peenraroosidega, kuid selleks poleks olnud vajadust, kevadeks olid ka kõige peenemad võrsed täiesti rohelised, sellest ka ehk põhjus, et jõuab väga varakult õitsema hakata.

Sexy-Rexy

Ekslikult arvasin, et see roos on mul olemas, kuid “kägu” osutus hoopis Astrid Lindgreniks. Nüüd, kui Sexy-Rexy tema kõrvale tõin, näen, et nad on täiesti erinevad. Selle roosi puhul on tegemist Eestis ühe populaarsema peenraroosiga, suuresti tema nime tõttu, kuid ka väga ohtra õitsemise pärast. Roosi mõõdud peaksid jääma täiskasvanuna tüüpilise floribundi mõõtudesse 60-70 cm kõrgust, ümar, kompaktne põõsas. Lehestik on tihe, keskmine roheline. Õied on roosad, suhteliselt täidetud, kroonlehti väga palju, õie läbimõõt 6-7 cm. Õitseb rikkalikult. Kahjuks on roos suhteliselt vastuvõtlik haigustele (tahmlaiksus, jahukaste), mistõttu tegelikult paljud roosimüüjad hea meelega teda ei paljundaks, kuid huvi on endiselt suur. Korraliku hoolduse (ennetava seenhaiguspreparaadiga pritsides) korral ning korraliku, hästi toitainerikka mulla ning väetamisega, peaks roos siiski terve püsima, lihtsalt vajab ehk suve teises pooles hoolikamat jälgimist.

Pastella

ADR märgistusega floribundroos. Väga huvitav, pastelne, kreemikas valgest, rohekatest ning heleroosadest toonidest segunev väga tugevalt täidetud rosettõis. Õis on suhteliselt väike, 5-6 cm läbimõõduga, kuid neid on kobarates palju ning floribundile üllatuslikult suhteliselt tugevalt lõhnavad. Rosettõis on kujult sarnane Schackenborgile, ka vastupidavus sarnane, äärmiselt vastupidav, kuivab pudenemata. Väga meeldib see roos, kuigi on alles esimest aastat peenras ning mõõtudelt väike.

Augusta Luise

Üks roos, mille ma lihtsalt pidin saama. Tegu on suureõielise teehübriidiga, nostalgiline antiikroos. Väga suur õis (kuni 15 cm läbimõõduga), lokkivate kroonlehtedega, suhteliselt täidetud, tugevalt lõhnav, vastupidav. Õievärvus on kollakas-roosa, aprikoos. Roos peaks olema keskmise külma- ning haiguskindlusega, tänu oma imelisele õiele kindlasti tasub katsetamist.

Nostalgie

Veel üks roos, millest kujunes kinnisidee, pidin saama. Teehübriid, kahevärviline – seest valge ning välimised kroonlehed tumepunased. Imeline, tumeroheline ja läikiv lehestik. Õied on suured, täidetud, lõhnavad, väga vastupidavad. Hea haiguskindlus.

Bad Birnbach

Pinnakatteroos. Väga harunev ja tihe, laiuv. Äärmiselt õiterohke, esimese õitsemislainega pole taime ennast õitevahus nähagi. Õied on huvitavad, keskmised roosad, muudavad veidi värvi. Õied on pisikesed, 3-4 cm läbimõõduga, kuid nad on suurtes kobarates, pudenevad küll suhteliselt kiiresti. Korralik pinnakatja, massistutusena võib äärmiselt vägeva mulje jätta. Roos peaks olema väga haigus- ning talvekindel.

Lilli Marleen

Vana sort, kuid siiani populaarne. Floribund, hästi hargnev, kuni 70 cm kõrgune. Väga tugev, terve, tumeroheline lehestik. Õitsemine on rikkalik ning õied on kõige ilusamat tumepunast värvi, veidi säbruliste servadega kroonlehtedega, mis vananedes kuivavad äärtest peaaegu mustaks, see annab õiele veelgi omapärasema ilme. Õis on 7-8 cm läbimõõduga, keskmiselt täidetud, hästi vastupidav. Kobaras on õisi 3-5, korduvõitsemine väga hea.

Clair Renaissance

Uus roos minu lõhnapeenras, kaua valitud – kaunikene. Olen vaimustuses! Roos peaks kasvama u 1 m kõrgeks, kompaktseks põõsaks. Renaissance sordirühma kuuluvad romantilised uus-antiikroosid on lõhnavad, suurte, täidetud õitega. Õie läbimõõduks on u 10 cm, avanedes heleroosa sisuga, vananedes muutub kreemikasvalgeks. Õitseb suhteliselt rikkalikult ning mitme lainena juba esimesel kasvuaastal.

Benjamin Britten

Minu esimene D. Austini inglise roos (arvan, et nüüd ei saa pidama). Võimas, juba istutusaastal pea 1m kõrge, väga tihe, kiire kasvuga, ilus põõsas. Õis pole just suur, 7-8 cm läbimõõduga, kuid tugevalt lõhnav, äärmiselt huvitava tooniga (vaarikaroosa kollase kumaga), pojengiõiekujuline. Õis on suhteliselt vastupidav. Roosi külma- ja haiguskindluse kohta saab netist erinevat infot. Mõni väidab, et väga külmaõrn ning vaatamata korralikule katmisele ei jää ikka püsima – teised jälle, et üks vastupidavamaid inglise roose. Katsetame! Kui tõestab ennast terve ja vastupidavana, võib saada lemmikuks.

The Red Fairy

Ampliroosina alustanud kaunitar. Istutatud suhteliselt varju, üksikuna murusse ning seal juba mitu aastat vastu pidanud väga terve ning rikkalikult õitsvana. Tegu on pinnakatteroosiga, mis on siiski suhteliselt kõrge (kuni 70 cm), pikad võrsed on paksult pisikesi (3-4 cm läbimõõduga), roosakaspunaseid õiekobaraid täis, võrsed on kohati lamanduvad ning seetõttu on ta hea ampliroos või pinnakatja. Õied on väga vastupidavad ning sarnaselt kaunid nii vihmasel kui ka põuasel suvel. Roos on täiesti terve ning talvitub ka katmata (paar esimest aastat).

Lisaks kasvab mul siin-seal paar valget potiroosi, mille vastupidavuses pole ma kindel. Nad on päris armsad, madalad, kreemikasvalged.

Veel sarnaseid lugusid: