Kõrvits

Olen oma teistes postitustes (ja ka eraldi Facebooki lehel) oma väikestest projektidest eraldi juttu teinud, nii et nendel pikemalt ei peatu. Kuivale ja soojale kevadele on sel aastal järgnenud väga kuiv ja kuum suvi. See on puhkajatele mõnus, põllumeestele hirmus, väikese aia omanikele aga päris talutav. Kastma peab palju, kahjuks õitsevad kesksuvel ka juba sügisesed õitsejad, taimed on veidi madalamad ja vähem lopsakad kui muidu. Köögiviljamajandus on veidi kiduravõitu, kuiva kevade tõttu ei saanud seemnest külvatud kultuurid hoogu sisse. Hernes tõusis küll kenasti, kuid jäi kasvult pea poole lühemaks kui eelmisel aastal, saaki oli seega kõvasti vähem ning saagikandmisaeg samuti lühem, tänaseks on hernetaimed juba peenrakastist välja tõmmatud. Maasikatega oli ka nii ja naa, saime ikka paar nädalat igapäevaselt veidi süüa, kuid ripslane oli oma kahjustuse teinud ning vähemalt pooled marjad rikutud. Päris palju rõõmu on pakkunud üksik kurgitaim ämbris, oleme söönud vähemalt 10 kurki ning veidi tuleb veel lisa. Lõpuks sai hoo sisse ka kõrvitsataim, väikesed punnid on küljes ja vohab nagu segane 🙂 Väga rahul olen, et istutasin sügisel aeda kolm toompihlakat, saime juba sel aastal veidi marju ning need olid äärmiselt maitsvad, kohe nii, et vist siiski ei plaanigi mustikapeenraid rajada. Marju on sel aastal väga ohtralt, kolmeaastastelt mustalt- ning valgelt sõstralt sain sügavkülma terve riiulitäie kotte, kõhud ka kõigil pungil. Karusmarju on samuti väga palju ning just praegu valmimas. Eelmisel aastal istutatud õunapuudest andis kahjuks “Sügisdessert” siiski otsad, kuid “Krasnoje Rannjeje” otsas on tervelt 8 ilusat õuna (ühte otsustas pesamuna juba degusteerida).

Schackenborg

Püsilillepeenar on sel aastal juba päris tasakaalus, miski on mind seal pidevalt häirinud, eriti varasuvel – õisi vähe. Vähendasin peenras jälle aediiriseid (ilmselgelt ei sobi nad püsikupeenrasse) ning tõin juurde 4 uut roosi ning 2 vana. Uutest: “Augusta Luise”, “Nostalgie”, “Bad Birnbach” ning “Lilli Marleen”. Vanadest: roosipeenrast kolisid välja “Morden Sunrise”, kuna oma oranži põhitooniga ta ikka kuidagi roosade-valgete vahele ei sobinud. Püsikupeenras kõrreliste ning metssalveiga aga väga kena. Roosipeenrasse leidsid koha Mordenite asemele kaks “Pastellat” ning üks “Sexy Rexy”. Selgus, et minu viimane kägu roosipeenras polnud siiski Sexy vaid hoopis “Astrid Lindgren”. Selle üle on mul jälle hea meel, kuna roos mulle väga meeldib. Ta on kõrge põõsasroos, armsa heleroosa õiega ning õrnalt lõhnav.

Uuest lõhnapeenrast on täiesti eraldi postitus juba tehtud, tänaseks edeneb seal kõik väga hästi. “Clair Renaissance” on ääretult ilus, avab järjest uusi pungi, lõhnab. Kohe on avanemas päevaliilia “Gentle Shepherd”, mis tõotab saada samuti üheks lemmikutest. Ühe tühja koha ma lõhnapeerasse veel leidsin, kuna ei saanud Avatud Talude Päevalt Karla külast kohe kuidagi tühjade kätega koju tulla. Roogoja talust (elulõngad ja viinamarjad) tõin koju Clemantis Recta elulõnga. Tegu on madalakasvulise ja püstise kasvuga (ei vaja toestamist) väikeste valgete lõhnavate õitega elulõngaga, mis on meie oludes ka väga talvekindel.

Maja ette, köögiakna alla, tegin inetu ajutise tulbipeenra asemele ka ühe armsa suvelillepeenra. Lähedalt vaadates on ta imeline, kaugemalt vist mitte nii efektne (õrn ja heledad toonid). Peenrasse istutasin: kalevikepp, roogne raudürt, mehhiko päsmaslill, viltleht, paruktarn ning seemnest kasvatatud giilia. Järgmiseks aastaks on mõttes juba midagi julgemates toonides.

Ühe “nalja” tegin veel. Terrassi ääres kasvavad elupuud on koer mõne aastaga suutnud täiesti ära rikkuda (pissimisega), puude alumised osad olid jäädavalt kahjustunud. Otsustasin võtta oksakäärid ning puud tüvivormideks kujundada, tulemus kõige hullem ei jäänudki, arvatavasti oli see ainus lahendus veel midagi päästa.

Paar mõtet veel püsikupeenardest. Olen nüüd mõelnud ja analüüsinud, et mulle meeldivad siiski segapeenrad kõige enam. Peenras võiks olla paar põõsast või väike puu, erinevaid püsililli, roose, kõrrelisi. Mu püsikupeenar on tunduvalt parema väljanägemise saanud tänu kõrrelistele ning mõnele roosile. Tean, et kuldreegel püsikupeenra kujundamisel on: ühte liiki korraga mitu ning kordused. Väiksemamõõtmelise peenra puhul on seda keeruline teostada, küll aga annab kombineerida sarnase kasvukujuga taimedest neid kordusi. Näiteks: metssalvei, iisop, kassisaba ja isegi liatris. Peenraääriseks madalate mätastena: hostad, helmikpöörised, kurerehad. Kordusi ja sujuvaid üleminekuid saab luua sihvakate kõrrelistega. Kusjuures, kogemus on nüüd näidanud, et kohe kindlasti ei pea peenras kõrguse järjekorras taimed kasvama (madalast kõrgemaks), oleneb täiesti taime õhulisusest, näiteks peenra eesotsas kasvava helmikpöörise õievarred võivad kasvada 50-60 cm kõrguseks, kuid on väga õrnad, sama teema punanupuga. Kasvukuju on a ja o, mõõtmed üksi ei anna piisavalt infot, et kohta peenras valida. Roosidega on ju ka nii, samade mõõtmetega erinevad roosid on kasvukujult täiesti erinevad, üks võib olla pigem laiuv, lamanduvate õitega, teine jälle väga püstine ja tihe põõsas. Kokkuvõttes: loe ja uuri palju tahad, targemaks saab ikka ainult kogedes ja katsetades 🙂

Veel sarnaseid lugusid: