Lõhnapeenra lugu
Mul ei olnud ju tegelikult plaanis sel hooajal midagi suurt aias ette võtta…aga, läks nagu alati 🙂 Kõik sai alguse ikka ahnusest, tahtsin lihtsalt roose juurde ning olemasolevates peenardes enam ruumi polnud, seega tuli luua uus istutusala. Üksikud roosiklumbid murus on muidugi ilusad, kuid ma eelistan suuremaid peenraid, efekt on parem ning ka niitja elu lihtsam. Mõte hakkas arenema roosidest, edasi jõudsin selleni, et koondaks ühte kohta erinevaid lõhnavaid püsikuid/põõsaid. Roosipeenras on mul peaasjalikult floribundroosid, mis sobivad algajale. Nad on rikkalikult kogu hooaja vältel õitsevad madalamad peenraroosid. Kahjuks on floribundil üks väike viga – üldiselt ta eriti ei lõhna. Mõte on mõnda aega juba liikunud inglise roosidele, kuid eelmisel aastal kartsin neid peenrasse valida, nad ei pruugi meie oludes olla kõige haigus- ja talvekindlamad. Nüüd aga otsustasin riskida. Valikusse jäid lõpuks kõrgemad “Clair Renaissance” (heleroosa) ning “Benjamin Britten” (tumeroosa) Austini kollektsioonist. Kuus roosi (4 Clairi ning 2 Brittenit) tõin sel korral läheduses asuvast Roosoja talust (imeline roosiaed, soovitan külastada, taimed on küll noored ja ehk veidi väiksemad kui suurtes aiandites, kuid terved ja ilusad).
Peenra otsustasin teha poolkuu-kujulise, suhteliselt keset aeda ja vaatega majatagusele terrassile ning roosipeenrale. Peenra mõõtudeks jäi umbes 4m pikkust, laiemast kohast 2 meetrit laiust. Maa on meil teadupoolest äärmiselt savine, seega oli peenra täitmine kvaliteetse mullaga prioriteet. Sel korral tellisin bigbagi roosimulda Matogardist. Koos transpordiga pole hind odav, kuid olen kindel, et seda täiesti väärt. Matogardi roosimuld koosneb 30% kompostmullast, lisatud pikaajalisi väetisi ja muud head paremat. Kui mulla kätte sain, siis lausa mudisin seda käte vahel, no nii mõnus, lõhnav ja sõmer. Peenra piirjoone panin paika kastmisvoolikuga ning selle järgi lõikasin peenraäärelabidaga piiri välja. Eemaldasin murumätta (labida sügavuselt, korralik savikamakas), kaevasin veel omakorda labidasügavuselt peenra läbi, eemaldasin kivid, umbrohujuured, töötlesin veel raudrehaga ning vedasin suuremaid savikaid kamakaid välja.
Seejärel täitsin peenra roosimullaga, maapinnast kõrgemal alal tublisti üle 20 cm kõrgemalt (vajub).
Kõik muud taimed, peale rooside, tõin Kloostrimetsa puukoolist. Ei väsi kiitmast seda puukooli! Perekond Viikholmid on esiteks äärmiselt abivalmid taimevalikuid tehes, äärmiselt asjatundlikud spetsialistid, lisaks ülimalt muheda huumorimeele ja alati särava naeratusega. Esimesel korral tegin plaani, valisin taimi, joonistasin kodus paberile ning tegin eeltööd. Järgmisel korral tõin taimed koju, peenrasse said nad sellisena:
kaare sisse, etteritta tulid roosid: äärtes 2x2 Clair Renaissance`i ning keskel 2 Benjamin Brittenit.
Kaare laiemasse osasse, taharitta: ühes ääres meyeri sirel “Palibin” tüvivorm, täiseas kuni 180 cm kõrgune saledal tüvel ümar, kuni 1m läbimõõduga äärmiselt hästi lõhnav sirel. Keskele taha: neitsilik ebajasmiin “Minnesota Snowflake”, täidisõieline, lõhnav, hilja õitsev (juuli), kuni 2m kõrgune püstise võra ning hiljem kaarduvate okstega kaunitar. Teise äärde, taharitta: väänduv kuslapuu “Serotina”. Talle tõin 160 cm spiraalja toe, nagu nimi ütleb, on tegu ronitaimega. Väänduv kuslapuu kasvab kuni 3m kõrguseks, on äärmiselt ilusate valge-punase-roosa kirjute ohtrate väga lõhnavate õitega kaunitar, õitseb juulist sügiseni.
Need olid peenra lõhnavad staarid, lisaks said nad seltsi erinevaid püsikuid, millest omakorda osad erinevatel aegadel lõhnavad, kuid pigem annavad peenrale vormi, aksenti ülejäänud primadonnadele:
Laialeheline kellukas, sinine ja valge
Pojeng “Festiva Maxima”, valge
Oivaline salvei “Blaukönigin” ja “Rosakönigin” (sinine ja roosa)
Lupiin “Kastellan”, sinise ning valgega
Laiguline leeklill “Natascha”, roosakirju
Siberi iirised “Gull`s Wing” ning “Caesar`s Brother” (valge ja sinine)
Sõrmkübarlill, roosa
Kukekannus “Bellamosum”, sinine
Naistenõgesed (Mussini) “Felix” ja “Alba”, sinine ja valge
Kurereha “Max Frei”, roosa
Peenra toonid on valge, sinine, lilla, roosa..külmad toonid ja kõike muud kui kollast ja oranži (olen aru saanud, et nendes toonides õied mulle ei sobi). Kõike seda tundub päris palju ja ehk mõne aja pärast ongi, taimed kasvavad suureks, täidavad peenra ja vaja harvendada, ümber tõsta. Soovisin, et peenar oleks juba praegu suhteliselt lopsakas, enamus taimi on püstise kasvukujuga ning kasvavad täismõõtudesse suhteliselt aeglaselt. Sellegipoolest on peenar praegu veel väga hõre, madal ja veidi ilmetu. Kuid aednik peab olema kannatlik ja ettenägelik 🙂
Peenra ette, kaare sisse, tõin meie terrassimööbliga sobiva 2-se aiapingi, kaarte tippudesse kaks päikesepatareidel töötavat pall-lampi.
Ise olen rahul, ootan ja loodan, et mõne aastaga näeb see istutusala välja selline nagu hetkel vaimusilmas. Hoian pöialt, et roosid vastu peaksid ning talv neid ei murraks. Suuremate istutusalade nullist loomisega peaksin ma nüüd meie aias küll lõpetanud olema aga nagu ikka – ära iial ütle “iial” 😀
Veel sarnaseid lugusid:
0 kommentaari