Oktoober on möödunud peamiselt aia “tuttu sättimise” meeleolus. Osalesin Tartu Rahvaülikooli poolt korraldatud koolitusel “Rooside ja püsikute ettevalmistamine talveks”. Kursus toimus Tartus, ühe koolitatava eraaias ning oli suuremas osas praktiline. Käsitleti teemasid aiatööriistade valikust püsikute sügishoolduseni, väetamisest ning taimekaitsest komposteerimiseni. Teemasid käsitleti väga üldiselt ning midagi täiesti uut ma enda jaoks teada ei saanud. Lootsin vist pigem rooside sügishooldust praktiliselt õppida (lõikamine, muldamine), kuid ilmselt oli kursuse toimumise aeg selleks veel liialt varajane. Selline päevareis teise linna oli muidugi väga tore, ilm oli päikeseline ja soe ning Toomemägi kollastes sügislehtedes täiesti muinasjutuline.

Kodus pidin siis enda kogemuste ja teadmistega hakkama saama, kõigepealt puhastasin püsikupeenrad, lõikasin taimede maapealsed osad (jättes tugevamate vartega taimedele u 10 cm tüükad). Puutumata jäid kõrrelised ning hortensiapõõsad. Tagaaia peenrasse istutasin suure roosa astilbe mätta, mille ema tahtis maha kanda. Tagaaia peenar oli sügisel väga armas, saialilled õitsesid külmadeni ning kukeharjad võitsid lõpuks mu südame.

Roosipeenra ettevalmistus toimus mitmes etapis. Kõigepealt lõikasin kõik õitsvad ning pungades võrsed, samuti väga pikaks veninud ja punased/vesised võrsed. Järgmisena eemaldasin lehed (osad juba pudenenud), plaan oli esialgu puhastada lehtedest vaid muldamisele minev osa, kuid kuna taimed on noored ning mitte väga kõrged siis ei näinud mõtet ka kõrgematele võrsetele paari lehte jätta. Muldamisega sain ühele poole täpselt õigel ajal, järgmine päev sadas maha kohev

lumevaip. Lootsin, et saan peenrapinda veel kobestada, kuid pealmine kiht oli juba ka keskpäeval läbi jäätunud. Raputasin iga taime ümber veidi puutuhka (seenhaiguste profülaktikaks, soovitatakse ka sügisel enne muldamist Score või muu seenhaiguste vastase preparaadiga mullapinda pritsida, kuid miinuskraadidega pole sellel mõtet).

Järgmisena asetasin võrsete ümber ja vahele mõned kuuseoksad – tagab õhutuse.

Kallasin igale taimele u 20 cm kõrguse kuhila aiamulda. Ilma ette ei oska terveks talveks ennustada, esialgu peaks muldamisest täiesti piisama, kui aga lubatakse pikemaks ajaks korralikku pakast, peaks lume puudumisel peenra katma ka pakasekangaga. 

Õunapuude tüve ümber mähkisin korraliku kihi ajalehte, see on kaitseks nii näriliste kui ka kevadise ereda päikese vastu.

Ja ongi selleks hooajaks kõik! Nagu jälle – paljud plaanid jäid teostamata, osad tegevused pooleli, samas sai tehtud päris mitu plaanivälist projekti ja kokkuvõtlikult oli see kõige tegusam aia-aasta siiani. Varsti on mõtted jälle kevadel, seniks ilusat talveootust kõigile 🙂

Veel sarnaseid lugusid: