Nagu lemmikute teemas mainisin, ei olnud ma roosidele kuni hiljutise ajani üldse mõelnud, nad on loomulikult mulle alati meeldinud, kuid alati on tundunud, et nendega liiga palju tegemist ning igaüks hakkama ei saa. Selles on omajagu tõde, alustasin enne otsustamist loomulikult enese harimise ning info kogumisega. Roosid moodustavad päris mitmeid gruppe, välistasin kohe mitmed ning jõudsin peenrarooside kategooriasse, sinna omakorda kuuluvad teehübriidroosid (suureõieline) ning floribundid ehk kobarroosid. Algajale peakski enim sobima floribundide kasvatamine ning plaanitavasse peenrasse peakski seda tüüpi rooside grupid kõige paremini sobima. Järgmisena küsisin nõu toredast Facebooki Aiaelu grupist ning enamus soovitas kindlasti roosipeenar luua kui selline mõte juba tekkis, konkreetseid sorte pakuti kahjuks vähe, suuremas osas soovitati pargiroose (kibuvitsad), kuid suuri põõsaid ma ei soovi ning selle grupi välistasin kohe. Oli ka hoiatavaid kommentaare just hoolduse osas, et roosihaiguste ning kahjurite ennetus ja tõrje on pidev töö ja vaev, sain õnneks siiski kinnitust, et oluline on valida haiguskindlad sordid ning mitte valida taime ainult välimuse järgi – väga mõistlik, eriti arvestades roosiistiku hinda ning eluiga.

Olles nüüd innustust saanud, võtsin soovituste kohaselt ühendust Eesti kogenuima roosikasvataja Mart Ojasaluga, kellele kuuluv roosikasvandus Rosmakor asub üsna meie elukoha lähedal. Kirjutasin härra Mardile oma mõtetest ja plaanidest ning sain ka temalt innustust roosipeenar rajada, samuti soovitas ta täiesti haiguskindlaid floribunde 3-5 sorti gruppidena, uurisin ka konkreetsemaid sorte, kuid kahjuks ta ei vastanud. Sortide valikuga võib ennast hulluks mõelda, olen kõvasti googeldanud, tellisin Maalehe Roosiraamatu, lugenud teiste kogemustest ning sõelal on päris mitu sorti. Külastasin lõpuks kannatamatusest Rosmakori roosiaeda, et enda hetkelemmikuid ka peenras õitsemas näha aga kahjuks oli augusti lõpus õisi vähe, roosid olid oma viimase, septembri, õidepuhkemise ootel. Siiski nägin ära põõsaste kasvukuju ning suuruse täiskasvanuna, samuti sain võrrelda erinevate sortide lehestikku ja üldist ilmet ka ilma õiteta – sain kinnitust ka proua Ojasalult, et minu mõtetes mõlkuvad sordid on kõik meie oludes hea valik. Tõin Rosmakorist kaasa ka härra Ojasalu viimase raamatu, vedas, poodides on ta välja müüdud. Praeguseks on lemmikute nimekiri kahanenud ning sõelale on jäänud suuremas osas ADR märgistusega eriti vastupidavad sordid, kaks võimalikku kombinatsiooni:

Pastelsed toonid:

• Aprikola – ADR roos, õis erineval küpsusastmel oranžist roosani, väga õiterohke
• Lions Rose – ADR roos, kreemikas valge
• Rosendal – äärmiselt vastupidav ja väga korralik õitseja, korallroosa
• Schackenbourg – keskmine pastellroosa, vastupidav
• Gebrüder Grimm – ADR roos, oranž-punane

Hetkel kipun eelistama pastell-peenart, roosid peaksin tellima jaanuaris ning eks siis selgub, kas mu valikud on tellitavad ning ehk tarvis midagi muuta.

Peenra rajame juba sel aastal, kuna on tarvis ära kasutada suvel tellitud mullakoorem. Nagu mainitud saab roosipeenra asukohaks maja taga terrassi kõrval ning suure akna all olev ala mõõtmetega umbes 2x4m. Peenar tuleb algusega terrassi nurgast ja väikse lookega maja nurgani, akna alla jääb piiratud ning killustikuga kaetud umbes 50cm riba. Kiire mõõtmise tulemusel peaks sellisesse peenrasse mahtuma umbes 20 roositaime, nad võtavad keskmiselt laiust 40-50 cm, floribundide kõrgus jääb umbes 40-70 cm vahele. Peenar on plaanis multšida olemasoleva männikooremultšiga sarnaselt kõigile teistele istutusaladele aias. Koera eest peab jälle kindlasti peenra piirama, esialgu selle ajutise rohelise traadist piirdega kuid hiljem oleks tarvis midagi püsivamat ja parema väljanägemisega – madal puidust piire? Roosiistikud istutame järgmisel kevadel, mai lõpus.

Veel sarnaseid lugusid: