Humal ja sõbrad
Tegelikult pole humalal sõpru, humal ajab enda kõrvalt kõik teised minema ja ülbitseb seni, kuni ka tema minema aetakse…
Ma ei ütleks, et see täiesti halb mõte oli aga uuesti humalat vist aeda ei tooks, vähemalt maja najale ronima. Meil on tegelikult kirjade järgi naabritega kahasse kahepere elamu, nad on küll eraldi majad, kuid ühendatud rõduga/autovarjualusega. Nii tekkis kahe maja vahele kena koridor ja mõnus pooleldi varjuline nurgake. Terrassi äärde istutasime 5 elupuud „Smaragd“, millest üks läks välja aga ülejäänud neli on väga kobedad. Elupuudele sai tehtud pikk kitsas kõrge peenar, keskel tee (tulevikus arvatavasti terrassilauaga, kõrgem) ning teisel pool koridori samuti pikk kitsas peenar. Elupuude all roomab kena metsvits ning kõval on veel täisvarjus norulill ja sõnajalg. See pool õnnestus väga hästi ja seal ei taha muuta midagi.
Teisele poole tekkis siis mõte panna mööda võreseina midagi ronima, mis varjaks veidi naabrite eest ning tekitaks sellise hubase tunneli mulje. Valisime humala, kuna ta oli võrreldes teiste ronijatega suhteliselt soodne ja vähenõudlik, seega, kui siiski ei sobi siis pole väga kahju. Väga dekoratiivsed on ka sügisel valmivad käbid ning plussiks oli ka see, et võrsed kasvavad kuni 10 cm päevas ning alustavad iga kevad uuesti, seega ei ole ta liiga raske ja lämmatav, saab iga sügis maha lõigata ning uuesti suunata. Tegelikult ta mulle meeldib, kahjuks on ta liiga invasiivne, jama ongi selles, et ta ronib pigem naabrite poole ning nende rõdule, taimed muutuvad iga aastaga järjest tugevamaks ning tundub nagu kasvaksid lausa reaalajas, seega peab neid väga suunama, et kasvuala täielikuks džungliks ei muutuks. Jälle, nagu ka teiste projektidega, nägi ka see „koridor“ esialgu noorte taimedega suurepärane välja, humalate ette istutasin seemnest kasvatatud (katsetuseks) lavendlipõõsas, aedsalvei, tüümian, murulaugu puhmik, estragon (ei osanud arvata, et ta 1,5 meetriseks elukaks kasvab, maitsetaimena pole just eriline lemmik), karulauk, meliss ja piparmünt – ideaalne, jube hea nägi välja ka. Järgmisel aastal oli humal välja lükanud melissi, piparmündi ja karulaugu, estragoni juurisin ise välja, ülejäänud madalate puhmastega ta ei sobinud.
Humal ajas juuri siiski läbi kogu istutusala, viimase põntsu andis kurikuulus 2015/2016 talv kui ka ülejäänud puhmad hukka said ja peenra pinda katab humala madalamate võrsete kuivanud lehtede risu, loomulikult meeldib ka koerale seal talluda, kuna saab sealt võrede vahelt naabreid tervitada.
Humalat päris ära visata ei raatsi, katsetame teda hiljem tagaaias kuuri tagumise külje juures, sinna mõtlesime püsti panna aia varjualuse metallraami (riie on lõhutud) ning ehk õnnestub humalat seal najal kasvatada, tulemus võiks päris huvitav jääda kui ta jõuab suve jooksul raami koos katusega täis kasvatada (lisasuunamiseks nööre vaja juurde panna) ning sügisel varjualuse laest käbid ripuksid, tasub proovimist.
Muide, tegu on kultuurtaimega, sordinimeks „Aurea“, kohalik õllepruul proovis meie käbidega ka õlut pruulida aga tulemus väga kuskile ei kõlvanud. Seega, käsitööõlle meistrid, otsige siiski seda õiget vana taluaia nimetut humalat!
Mis sellest nurgatagusest saab? Kuna rõdu/varjualuse peame maha lammutama ja uuesti ehitama siis humala peaks samaaegselt välja juurima, terrassilaua jalgteeks saab sinna vast samaaegselt majaesise tänavakivi paigaldusega (et kõrgused kattuksid) ning siis võiks sinna kitsasse peenrasse siiski mingeid lehtdekoratiivseid vastupidavaid taimi istutada, karta on, et kõik nõudmised täidaks jällegi mingi kõrgem hosta.
Ronitaimedega pole ma siiski lõpetanud, aiapidaja ei saa iial öelda: „ei iial“, huvi pakuvad ilusad ja kasulikud ronitaimed: südajas aktiniidia, hiina sidrunväändik, nende viljad peaksid olema äärmiselt maitsvad ja kasulikud.
Veel sarnaseid lugusid:
0 kommentaari