Märtsi algus aias
Julgesin esimest korda sel talvel korraks aeda astuda, eelmist kevadet meenutades (koera laastetööd ja uputused) oli hirm ikka korralikult nahas aga olukord pole seekord üldse nii lootusetu! Talv on olnud väga mahe, krõbedamat külma jagus detsembris nädala jagu ja peale seda on jäänud napilt miinusesse. Pole kahjuks ka korralikku lumevaipa, kord sajab ning siis jälle sulab – külmetab ja jälle uuesti.
Oma tiiruga alustasin maja eest ning ajutises iirise-/tulbipeenras tundub kõik hetkel väga hästi olevat. Peenar on normaalse kõrgusega ning suhteliselt soe, tulbivarred juba paistavad ning ka eelmisel suvel päästetud ning ajutise pesa leidnud iirised tunduvad ka elus olevat (mõned värsked võrsed).
Väga ok on ka varasügisel loodud nartsissipeenar, midagi vajunud pole, multsikiht korralik ja sibulatel peaks seal mullas päris mugav ja soe olema.
Nina on välja pistnud ka krookused.
Liikudes edasi tagaaeda, koera pärusmaadele, mu tuju loomulikult veidi langes. Junnihunnikud on üks asi, poriks trambitud muru samuti, kuid ta on sel talvel otsustanud wc-na kasutama hakata muuseas ka meie pisikest elupuuhekki, mis kahjuks ühest küljest nüüd päris must. Lootusetu see olukord vast ei ole, eks näis, kuidas suvel taastub.
Ettevalmistatud roosipeenar on nagu on, veidi vajunud, kuid üldjoontes korras. Koer on talve jooksul seal aga mitmeid kordi trampimas käinud ning peame välja mõtlema mingi korralikuma piirde (esialgne on ka suhteliselt inetu), et ta hiljem mu hinnalisi roose ei lõhuks.
Tarbeaia ettevalmistatud plats näeb välja päris trööstitu, kuna sügisel mu jõud lihtsalt rauges, labidas kukkus ja tõmbasin “tööle” talveks lihtsalt koormakatte peale. Jällegi on kutsa seal mõnuga aelenud, hetkel kohati jää, vee all pori…
Marjapõõsastega on kõik korras! Mustsõstral ilusad pungad ja usun, et sel aastal saame juba kõik mammusid proovida.
Beebitaimede kasvulava on loomakestele mõnusaks vetsuks valitud, junnikesi siin ja seal, sügisel seal ka talluti ja kraabiti veidi aga taimed tunduvad väga visad olevat! Täiesti kindlalt on elus nelgipojakesed, hoian väga väga pöialt oma suurele lemmikule kuutõverohule (oli ju küll paras mätas). Üllataval kombel tunduvad elus olevat ka ürdid: rohelised kasvud paistavad nii piparmündil kui ka melissil, tüümian on kohati päris tume aga elus ja paar elusat oksa isegi oreganol. Rabarberi pärast ma ei muretse üldse.
Püsikupeenart nähes ma esimest aastat kohe lausa rõõmustasin. See töö ja vaev mis me suvel peenra ümbertegemisse panime on vist täiega tasutud. Peenar on endiselt kõrge ja vormis, miski pole vee ega jää all. Teadsin uusi taimi tuues, et paljud neist on külmaõrnad ja ei pruugi talve üle elada, seega ma isegi ei looda, et kõik elus ja terved on aga üldine pilt on väga hea. Koer on mingil seletamatul põhjusel käinud ka seal floksi alla pabuldamas.
Üldiselt on pilt tagaaias päris rahuldav, koristustööd minimaalsed, krundi keskpaik tundub aga iga aastaga vajuvat, päris suur ala on vee all – õnneks pole ka pikemas plaanis nendele madalatele aladele plaanis midagi luua/istutada, jääb muru alla. Maa sulades peab aga hooga pooleli jäänud projektidega pihta hakkama, minu vaim on valmis 🙂
Veel sarnaseid lugusid:
0 kommentaari