Facebooki Aiaelu grupis oli just keegi algatanud teema, et kuidas küll on võimalik taimede istutamisega pidevalt puusse panna või isegi aastatepikkuse kogemusega ikka esialgu täiesti valed taimed kokku/kõrvuti sättida ning siis ühel heal päeval aias suu ammuli vahtida ja kukalt sügada, et kes see loll küll olla võis, kes nii tegi…Ma arvasin, et seda juhtub ainult minusugustel äärmiselt kärsitutel algajatel, võta näpust – paremaks vist kunagi ei lähegi. Tegelikult see vist aiapidaja rõõm ongi, et asjad pidevas muutumises on ja päriselt kunagi valmis ei saa, kuigi, mingil hetkel tahaks ju hinge tõmmata ja nautida. Taimed vales kohas on vist siiski väike mure võrreldes kogu suure peenra rajamisega täiesti valede võtetega, siin on minu püsikupeenra lugu:

Esimesed püsililled ostsin Nõmme turult 2009 aasta suvel, tundusid seal turuväravas nii ahvatlevad (tõesti ilusad taimed olid võrreldes suurte aianduskeskuste masstoodanguga), nii ma sealt tulin ühe hosta, väga huvitava uue floksihübriidi, liilia ja iminõgese taimedega. Peenrakoht oli seesama majatagune räästaalune peenar, kus kevadel nartsissid ja hiidlaugud õitsesid. Lisaks sain naabrinaiselt paar laiuvat pinnakatjat – väike igihali ja põisrohi, kõik need taimed oli vaja korraga sinna pikka ja kitsasse peenrasse saada, peenar sai multšitud ja nägi alguses isegi päris kena välja, õnneks hakkasid korralikud püsikud mul sealt akna alt vähehaaval välja kolima, sel kevadel tirisin arvatavasti sealt puhmaste vahelt ka enam nartsissid ei tõusnud. Lisaks leidis nüüd koer, et see on kõige õigem koht, kus pissil käia, enne seda üks astilbe oli veel enamvähem dekoratiivne, kuid ka see on nüüd kõrbenud. Sinna akna alla suri mul ka muuseas väga armas lumeroos, kellele ma kindlasti aeda tagasi toon.

Ülejäänud elus ja terved püsililled said endale uue koha suures aiaäärses peenras, mille rajamist alustasime kiiruga 2013 aasta suvel. Keegi nimelt pakkus suurt hulka aediirise risoome oma kollektsioonist, loomulikult ei saanud ju ei öelda ja kõik tuli tänulikult vastu võtta. Risoome oli vast pea 20 eri sordist, kui ellujääjad järgmine aasta selguvad siis täpsustan ka sordinimed. Niisiis oli kiiresti vaja kaevata peenar iiristele, selleks sai aia äärest u 2x2m kaar kaevatud, lisaks pisike kaarejupp ülejäänud püsikute tarvis, mis juba varasemalt olemas olid. Ma isegi ei mäleta, kas tookord tegime selle iirisepeenra jällegi ajutiselt või olimegi nii tobedad, et sellise suure lataka kiirelt õitsevaid taimi kokku planeerisime. Iirised said mulda, lisaks vanad olijad ning sellest hetkest sai alguse minu püsikukogumise hullus, sest mul oli neid kohe varsti jälle kõvasti juurde vaja. Suve lõpu poole kaevasin hoogsalt peenart suuremaks, keskele sai koha ka puishortensia ning kõik ülejäänud lemmikud. Peenar oli alguses muidugi väga niru, taimed väikesed, mullapinda kõvasti paistmas. Püüdsime küll peenart kõrgemaks ajada, kärutasin sinna omajagu mulda (mingi suhteliselt kehv sõelutud mulla koorem, kus oli väga palju kiviklibu ning muld savikas, nagu meie maagi), kuid peenar oli kohev ning taimed said kohe peale, vajumisaega ei jäänud. Peenra ääristasin maakividega, kuidagi ma murust teda aga ära ei lõiganud ning kivide vahed ja ümbrus hakkasid kiiresti rohtu kasvama.

Esialgu oli olukord isegi suhteliselt viisakas, esimesel aastal tuli sügis peale ning kevadel tundus kõik ok, rohisin hoogsalt, iirised olid enamus küll elus, kuid õisi oli suhteliselt vähe, olukord oli äärmiselt kirju, kuna sordid olin pannud segamini ja ainult taime kõrguste kaupa, ülejäänud püsikud kogusid suvel jõudu ja kasvasid mühinal. Selle ajani polnud ma neid ka väetanud, peenra loomisel ei seganud me sinna ei sõnnikut, turvast ega komposti, ainult kehv muld Siiski, järgmine aasta oli peenar juba kohati täis kasvanud, kohati aga suured augud, kuhu loomulikult sai umbrohi korralikult vohama, rohimist oli kõvasti. Nüüd hakkasid ilmnema ka täiesti hullud möödapanekud taimede kokku sobitamisega, näiteks oli sattunud kõrvuti kaks väga erinevat floksi – totaalsed soolotaimed, kõrgused olid paigast ära, päikesepaistelisse peenrasse oli sattunud hoopis varju armastavaid taimi jne. Iiriste osa riivas järjest rohkem silma, suve alguses nad nüüd küll juba õitsesid (siiski mitte kõik sordid), kuid peale õitsemist nägi see laik peenras väga näotu välja, teadsin, et midagi peab ette võtma. 2015. aasta suvel võtsime ka kutsika, kes lillepeenardes kohe korralikult pahandust tegema hakkas, küll kogemata küll meelega Trampis taimi maha, pissis ning ka kaevas. Selle tulemusena lahkusid jäädavalt kukekannus ning käoking, tugevalt said kannatada mitmed taimed: päevaliilia, särav päevakübar, paar potiroosi. Peenrale sai ümber küll piire, kuid palju kahju oli juba tehtud, piirde tõttu raskenes ka peenraümbruse rohimine aga kõige hullem polnud veel saabunud, see oli 2015/2016 aasta talv, mis tegi ka kogenud aiapidajate peenardes korralikku laastetööd. Kevadel, kui lumi sulanud, oli tahtmine nutta. Peenar oli täiesti auku vajunud ja kohati vee all (iirised), lisaks need koera kaevatud augud ning rohtu kasvanud peenraäär. Suvi tuli vara ja enamus taimi taastusid, kahjuks mitte suurem osa iiriseid, risoomid pehmed, hallitavad, mädanevad. Kiiresti tulnud soojaga hakkas vohama umbrohi, tühjadel kohtadel iiriste vahel mingi eriti vastik pinnal leviv kleepuv taim, sellest oli võimatu lahti saada. Kuna olin viimaseid nädalaid lapseootel siis rohida ka ei kannatanud ning pesamuna sündides polnud ka enam aega. Kesksuveks olin ma aga otsustanud, et kui kohe ja praegu midagi ette ei võta siis neid taimi ka päästa ei õnnestu, vaja peenar korda teha ja alustada täiesti nullist.

Seekord ma võtsin veidi aega ja lugesin raamatutest, foorumitest arvamusi peenra ettevalmistamise kohta, kahtlesin, kuid viimaks otsustasin, et geotekstiili ei kasuta, peenar vaja võimalikult põhjalikult läbi kaevata ja puhastada käsitsi umbrohujuurtest. Tellisin turbaga segatud põllumulda (aeg näitab, kas oli ka hinda väärt) ja labidasügavuselt sai muld välja vahetatud, peenart sai tõstetud u 15 cm. Taimed on mul suhteliselt noored, siiski olid osad puhmad juba päris suureks kasvanud, seega jagasin väiksemaks hostad, floksid ning kobarpea (kes peab sealt peenrast siiski varsti välja kolima, kuna täispäikest ta väga ei talu). Tellisin juurde kümmekond uut taime, madalamaid pinnakatjaid peenart ääristama ning mõningaid uusi lemmikuid, sellest juba eraldi postituses. Iirised, mille pärast see peenrategu alguse sai ning mille tõttu nüüd uuesti nullist oli vaja alustada, sorteerisin korralikult, kahjuks umbes pool kogu komplektist läks prügiks, korralikumad risoomid valisin välja ning suuremad istutasin uude puhtasse peenrasse püsikute vahele hajusalt, nii jäävad nad peale õitsemist kenasti varju. Pakkusin risoome naabritele, kuid keegi polnud huvitatud, korralikke mugulaid ma ära visata ei raatsinud, seega sai suur hulk endale koha majaesisesse tulbipeenrasse (sibulad kaevasin sealt lõplikult üles). See majaesine peenar on nüüd jällegi ajutiselt iiriste päralt, nö lasteaiaks, annan neile paar aastat (kardetavasti järgmine suvi me veel majaesist korda ei saa).

Peale vanade taimede tagasi istutamist ja uute peenrasse sättimist katsime ta täielikult jämedama männikoore multšiga, mis takistab vähesel määral umbrohu levikut ja aitab ka niiskust hoida. Taimede vahetu ümbrus jäi siiski puhtaks, iiriserisoomid peavad ju valgust saama ja vihmasel perioodil võib paksu multši all taimed seenhaigustesse haigestuda.

Peenraäärist hetkel veel pole, on lõigatud äär suhteliselt sügavalt ning kraav täidetud multšiga, üle kuu on ta nüüd nii olnud ja pole täis kasvanud, suhteliselt hea näeb välja ka aga plaan on siiski tänavakividest peenraäär teha. Koera pärast oleme sunnitud kahjuks peenra ka piirama madala võrguga, mis eriti dekoratiivne küll pole aga selline kompromiss tuli teha – aias peavad ju kõik rõõmsad olema. Peenrasse sai ka kaks tagasihoidlikku päikeselampi, vist peaks ka mõned astekivid siia sinna sättima, et taimede vahel kergem ukerdada oleks.

Praegu olen rahul, kõik taimed elasid ümberistutamise üle ja taastusid isegi hullu kuumaga, aeg näitab, kas seekord sai parem või mitte.

Veel sarnaseid lugusid: