Ma ei ole sündinud taimefänn, veel mõned aastad tagasi arvasin, et minus pole seda kirge üldse ja eelistan pigem kergesti hooldatavat muruplatsi. Võimalik, et trotsi tekitas mingi nõukaaegne stamp, et aed PEAB olema lookas kõikvõimalikest tarbetaimedest, sügisel uputab viljadest ja hambad ristis on vaja kõike sisse teha ja seda talv läbi tarbida. Põlise linnavurlena kujutasin aiapidamist just nii ette. Õnneks hakkasin siiski katsetama ning kasvas kindlus kujundada oma aeda nii nagu süda ütleb, aed ju on selleks, et nautida – kellele peenramaa, kellele muruplats, kellele lilleväli. Tänaseks tunnen, et tahan natuke kõike, olen kohati veidi kärsitu ja kohati jälle väga laisk, see käib lainetena. Ehk aitabki blogimine ja iseendaga vaidlemine veidi pidurdada järjekordsete juba eos hukule määratud projektide alustamist.

Kirjeldan veidi „algmaterjali“ ehk krundi tingimusi. Tegu on metsaäärse põllumaaga, mis on savika ja niiske/raske mullaga, täidetud on vähe ning korraliku muru jaoks vajaks tõstmist veel kõvasti, vähehaaval püüame seda teha, täna on muru kohati väga sammaldunud, õhku on temas vähe (ise oleme laisad ja lohakad). Valgustingimused on väga head, krunt asetseb ida-lääne suunas ning päike teeb kergelt lõunast tiiru, seega hommikupäike on maja ees umbes lõunani ning majatagune saab pealelõunast päikest. Kaks kõrget kuuske annavad päeva jooksul veidi varju krundi keskele ning tagaaed on suhteliselt varjus samuti umbes lõunast. Kõik see annab lõputult võimalusi luua kõikvõimalikke taimekooslusi: piisavalt päikest valgust vajavatele taimedele ning ka võimalus luua varjupeenar, viljapuud-põõsad ning tarbepeenrad peaksid samuti kenasti oma koha leidma ja hakkama saama.

Ja nüüd algusest. Kui ma ei eksi siis muru alla saime krundi alles 2009. aasta kevadel ja enne seda ei toimunud üldse midagi. Esimene projekt oli mingil seletamatul põhjusel u 1,5 x 1m maasikapeenar – mõeldud tehtud, kuhu siis mujale kui ikka kaugele taha aeda metsa varju! Peenar sai läbi kaevatud ja veidi ka musta kotimulda lisatud, sõnnikut, komposti vms mitte, peenar sai „kenasti“ ääristatud plastikust lainelise peenrapiirdega, maasikataimed sisse ja ootele. Esimesed paar aastat olid taimed isegi päris lopsakad ning ka marju tuli. Peenar sai lindude eest kaitstud võrguga aga tühja need linnud, seal pimedas niiskes metsaaluses alas vohab tigudest, kes lasid hea maitsta. Kuna esialgu marju jagus siis sai ikka mõned ka suhu. Ei raatsinud peenart siiski lammutada ja samuti tema peale enam oma aega raisata, nii on ta siiani, juba 7-aastased maasikataimed, mis suurt midagi ei kanna, kevadel veidi ikka rohin ja paar marja saab ka saagiks. Maasikate kõrvale leidis u 6 aastat tagasi koha rabarber ning temale seal väga meeldib, rabarberi kõrvale, veel elus maasikataimede keskele, sai sel suvel kiiruga istutatud poolitatud floksi jupp, mida ei raatsinud ära visata….jällegi, ajutiselt, ausõna! Nüüd peaks siiski lõpuks selle jubeda plastikust peenrapiirde välja tirima ja saab rabarberi-floksi kõrvalt puhtaks trimmerdada.

Järgmiseks projektiks võtsin sibullilled, Juhani Puukooli kataloogid on ju nii kenasti kujundatud, et pidin need sibulad tellima, mingit peenart ega kohta polnud ette valmistatud, kaevasin kiiruga maja ette akna alla u 1,5m laiuse poolkaare (jah, vundamendi vastu). Tellisin peamiselt tulpe ja jälle…kummaline mõelda, et see olin mina ja need olid minu mõtted ja arusaamised tookord ….aga, kuna maja on kollane siis kindlasti värgigammalt ei sobi miski muu kui valge – nii saigi peenrasse paarkümmend valget täidisõielist tulpi. Väga ilusad tulbid, sibulaid kaevan üles üle aasta ning siiani on taimed ilusad, kuid see peenar (mis tänaseni veel alles) on määratud siiski hukule. Õppetund – maja vundamendi v sokli äärde peab kindlasti tegema vähemalt 40cm laiuse piiratud randi, kuhu midagi ei istuta. Jällegi, võtame plaani koos tänavakivide paigaldusega. Eraldi tulbipeenar pole üldse hea mõte, eriti mitte maja ees, õiteilu on paariks nädalaks ja peale seda koledad kolletuvad lehed, variant oleks vahele istutada suvelillede taimed aga ma ei viitsi suvelilledega jännata, veel mitte. Minu tulbisibulad hetkel puhkavad, mulda pistan nad nüüd püsilillede ning põõsaste vahele, kus nad peale õitsemist kenasti varju jäävad ja kedagi ei sega.

Koos tulpidega tellisin tookord veel: krookuseid (istutasin murusse majaesiste kuuskede alla, tänaseks nad enam ei õitse, väga pime on seal puu all), püvililli (kasvatas varre aga õit mitte, tänaseks kadunud), kirgaslilli (koos krookustega tänaseks kadunud), nartsisse ja lauke.

Nartsissidele ja laukudele tekitasin peenra majataguse seina/akna äärde, samuti kohe vundamendi vastu + räästa alla – great success! Nartsissid esimesel kevadel õitsesid ja peale seda on nad kadunud, laugud (hiidlauk, sordinime ei mäleta) kasvavad seal akna all aga siiani kenasti ja ka paljunevad, ka see peenar läheb sel aastal veel lammutamisele ning saab teise ilme, vundamendi äärest jääb eraldatud riba vähemalt 50cm laiune, sellest kõigest jälle teises teemas pikemalt. Peale nende ilusate hiiglaslaukude oli mul veel hunnik väiksemaid, kuid need ei õigusta ennast, kui siis mingite tugevate püsikute vahel (liiga peened pikad varred, lamanduvad).

Kõiki mainitud sibullilli kavatsen kindlasti uuesti katsetada.

Viimane ja kõige hullem ämber oli minu püsikupeenar, mille sel aastal nullist uuesti rajasime, sellest juba eraldi postituses nagu ka ülejäänud enam-vähem õnnestunud projektidest aias.

Veel sarnaseid lugusid: