Tarbeaiaga on mu suhted tagasihoidlikud, less is more, olen katsetanud ja teen seda ka edaspidi erinevate köögiviljade, maitsetaimedega – kõike aga vähe, peenralt suhu. Kui kirjeldasin alguses, et maasikapeenar oli mu esimene aiaprojekt siis tegelikult täielikult mitte. Enne maasikapeenart jõudsin ma üht-teist ka rõdukastides ja pottides terrassil kasvatada ja väga edukalt! Pottides kasvasid ja andsid saaki põõsastomatid ning paprikad (küll aga ei jõudnud nad punaseks minna), maasikad (mis nendest kastidest siis sinna toredasse peenrasse rändasid). Need potitomatid/paprikad on väga dekoratiivsed ning tasub isegi täitsa ilu pärast kasvatada. Järgnevatel aastatel ma siiski pottidega ei jätkanud, proovisin rõdul tavalist tomatit potis kasvatada aga kuna rõdul käime haruharva siis unustasin nad sinna, kastmata….järgmine kevad koristasin ära. Pottides ja kastides on mul järgnevatel aastatel ka suvelilled olnud, väga kena, siiski, korraga need lilletaimed aianduspoest osta on päris suur väljaminek, ette kasvatada ma väga ei viitsi (korra seda tegin ja tulemusega võis rahule jääda, liiga palju mässamist siiski) ja nüüd koeraga pole vist hea mõte neid hapraid taimi ta käpaulatuses hoida.

Pottidest järgmine samm oli peenrakast, mille kallis mees mulle 2013 aasta kevadel (kui ma ei eksi) meisterdas. Seal olen siis kasvatanud iga aasta vastavalt tujule ja ajale: kindlasti tilli, salatit, peterselli, lisaks porgandit ja peeti (väga meeldis) ning sel aastal on ta puhtalt ürdipeenar, kuna muld on juba suhteliselt viljatu. Istutasin sinna pisikesed põõsad: tüümiani, punet, murulaugumätta, melissi, lisaks vahele tilli, peterselli, rukolat ning jääkapsast, kõik peale tilli kasvab mühinal, rukola on selline umbrohi, et teda ma vist väikesesse kasti enam ei soovi, lisaks teeb ta isekülvi hullult ja kastmata ning suureks kasvades muutub väga kiiresti kibedaks.

Veel sarnaseid lugusid: