Alati kõik ei õnnestu. Sel kevadel olen mõningate asjaolude üle pidanud pettuma ja kurvastama. Kõigest lähemalt:

Suve lõpus istutatud õunapuudest üks, “Sügisdessert” ei anna siiani elumärke. Pungad on, kuid nad ei avane (võrdluseks teine puu juba täisõites). Kui varakevadel oksi kärpisin, polnud need kindlasti kuivanud, samuti tundus olevat pung elus. Kirjutasin oma murest ka Kloostrimetsa puukooli, kust istikud ostsin, vastati, et varuksin kannatust. Istun ja ootan aga asi tundub siiski kahtlane.

Roose talvekattest lahti pakkides ja kärpides avastasin päris mitmel roosil kahtlased pruunid (punaste äärtega) laigud vartel. Eriti suured kahjustused lõikasin kohe välja, kuid jälle, võtsin ühendust Rosmakoriga, saatsin neile pildi ning sain kinnituse: roose vaevab varre (koore) põletik. Kahjustunud oksad peab välja lõikama, kusjuures tegu on seenhaigusega ning kandub kääridelt edasi, seega peale igat lõiget desifitseerisin välgumihkliga kääride lõiketerad. Kahjuks olid kahjustunud suurem osa roosipõõsaid ning mõnest poleks midagi järgi jäänud kui kõik laigukestega oksad oleksin välja lõiganud. Suurest hirmust pritsisin taimi ka Scorega (seenhaiguste preparaat). Tagantjärgi mõtlen, et küllap oli eelmine suvi liiga külm ja märg ja sellega seoses ka seenhaigused levima hakkasid mullas. Pikalt oli ka soe (jaanuarini) ning mullatud roosidel oli arvatavasti katte all soodne pinnas haiguse levikuks. Kõige tugevamini on kahjustunud vaheaia ääres olevad kanada roosid “Alexander Mackenzie”, nemad on kõige niiskemas ja varjulisemas kohas. Hoian pöialt, et taimed siiski jäävad ellu ja rõõmustavad suvel oma õitega.

Kolmandaks mureks on peenrakastide sisu nigel edenemine sel aastal. Ükski pastinaak pole üles tulnud (ostsin uued seemned Eestist sel aastal), kidurad on ka redised, peterselli pole näha (ühesõnaga kõik Eestist ostetud seemned, eelmisel aastal Seedaholicust tellitud on endiselt elujõus). Järgmine hooaeg teen uue tellimuse Iirimaalt, ei taha riskida (kahjuks on pastinaagi korduskülviks ka juba hilja).

Veidi õnnetu olen ma kuuriesise peenra üle. Sinna sai istutatud pojengid (mis on kenasti väljas ja isegi kavatsevad õitsema hakata, suur edu peale ümberistutust), tulpe, talinelke ja liiliasibulad. Liiliatest pole ei kippu ega kõppu. Vaatasin, toksisin mulda, see on täiesti kõva koorik meie aia savimullast, kardan, et liilia ei pressi sellest ennast läbi. Jällegi õppetund – siin aias peab normaalse peenra saamiseks mulla täielikult välja vahetama (olen ju ometi selles olukorras juba olnud). Ootan veel, liiliad on hilised tärkajad.

Nartsissid on sel aastal endiselt kenad, kuid lõhnavatest poeedinartsissidest on ainult ühel taimel õiepung, jälle mingi häda – mida see poeedikas just nartsissipeenras juurde soovib, kui teistel on kõik korras – ei oska aimata.

Püsikutest tunduvad kõik elus olevat, kuna on veel veidi vara kokkuvõtet teha “lahkunutest”, siis jätan selle teema juuni lõpuks.

Rõõmsamatest uudistest ka. Tulbid on hetkel peenral täies hiilguses esindatud, osad hakkavad lõpetama, osad pole veel alustanud. Jälle, nagu arvata oli, on eriliste (narmas, papagoi jne) tulpide puhul oluline igal aastal sibulad üles võtta, et nad oma õite suuruses ja arvus ei väheneks. Näha on, et üleeelmise aasta tulpidest need kaunitarid on jäänud kiduramaks. Sügisel istutatud tulbid on muidugi kõik suurepärased. Tundub, et minu lemmikuks on vist ikka vana hea “vanaema aia” punane, musta sisuga “Apeldoorn”. Hästi armsad on ka “Apricot Delight”, “Kelly”, “White Liberstar”. 

Näib, et sel aastal on marja-aasta või on mu marjapõõsad oma parimas eas, sest nad on õite all lookas. Samuti õitseb varem mainitud uus suveõun, toompihlakad.

Kristiine aiandist tõin sel aastal ka amplitaimed. Rippuma said ema soovitusel vähenõudlikud tiiviklilled (sinine ja roosa), lillekastidesse toas talvitunud pelargoonid koos südaja suuteraga (nagu eelmisel aastal) ning lauale punane begoonia. Külvasin roosipeenra äärele valge kivikilbiku (mis tõusis seemnest väga kiirelt), saab näha, kuidas ta suvel välja näeb.

Lõpule viisin peenramaa projekti, tellisin nimelt jämedat männikooremultši ning see sai killustikule peale, kastide vahekäikudesse. Üks tore projekt on sel hooajal käsil. Isa kinkis “kartuliämbri”. Tegu on kahekordse ämbriga, mille sisu käib välja (vahedega, kust kartuleid noppida. Kartul on nüüd nädala jagu juba “maas”, ehk saab peotäie jaanipäevaks 🙂 

Varsti peaksid õitsemist alustama laugud, siis juba pojengid ja edasise osas mu mälu juba petab, ongi tore – üllatus 🙂

Veel sarnaseid lugusid: