Plaanisin esialgu peenraääre sillutuskividest laduda, kuid otsustasin nüüd, et vana hea lõigatud äär on ikka ilusam (kive saab ju iga kell laduda).

Kiire lahenduse leidis ka vaheaia hoovipoolne äär, mõtteid mõlgutasin ju varemgi, et sinna võiks pargiroosid istutada, kuid mis siin ikka mõlgutada: uurisin ja leidsin, et kõige parem valik on kanada roos “Alexander Mackenzie”, tegu väga külmakindla punaseõielise korduvõitseva pargiroosiga, mille põõsas peaks 1,5 x 1,5 m mõõtudes täiskasvanuna olema. Tellisin 3 istikut Rooz.ee-st ning paari päevaga olid need kenasti pakitud väga heas tervises taimed pakiautomaadis. Peenart ma väga korralikult ette ei valmistanud, eemaldasin murukamara ja suuremad umbrohujuurikad (peamiselt oli seal aia ääres sammal), rooside istutusaugud tegime korralikud ning täitsime roosimullaga. Kindlasti oli mul vaja veel külastada Hansaplanti ning tühjade kätega ma aianduspoest kunagi ei tule – soetasin 2 tähklavendli 6-packi (“Hidcote” ning nimetu), taimed rooside vahele (kolm mahtus ka aknaalusesse roosipeenrasse). Mul väga usku nende talvitumisesse pikas perspektiivis pole aga eks näis. Peenra katsin männikooremultšiga. Aknaalust roosipeenart aga multšima ei hakka, näeb küll teistest istutusaladest erinev välja, kuid arvan, et sügiseste muldamiste ja katmistega läheb kooremultšiga liiga keeruliseks, lisaks kardan veidi seenhaigusi, mis märjas multšis hästi vohavad. Selle uue roosirea aiapoolsesse otsa alustasin ka sillutuskivi paigaldust – võibolla korjan nad sealt ära, pole veel otsustanud.

Muus osas erilisi tähtsündmusi pole toimunud. Õide on puhkenud ainsad selle aasta iirised, kõrge helelilla ning tumepunane (pruun) väga suure õiega. Sordinimetusi püüdsin taga ajada, kuid asjatundjate sõnul on tegemist vanade (heritage) sortidega ning nende puhul ei saa nimetuses väga kindel olla, kahju küll, väga sarnane on helelilla igatahes sajandivanusele “Freya`le” ning tume “Caliente`le”, nimetan kindluse mõttes neid aga ka edaspidi kõrgeks helelillaks ning tumepunaseks.

Püsikupeenar on väga armas ja korralik, nopin sealt üksikuid umbrohuliblesid, kuid siiani on päris hooldusvaba olnud, oli ikka väga hea mõte eelmisel aastal ta korda teha. Natuke hullult vohab pehme kortsleht, seda pean kuidagi piirama, ma ei uskunud, et nii laiutama hakkab. Liiliate kallal on käinud liiliakukk, avastasin ühe teolt ning hävitasin, kahjuks on martagonliiliate õienupud läinud ja üks tavalistest liiliatest kahtlaseks näritud. Eelmise aasta taimedest on kadunud kahjuks tähtputk, äkki ise lolli peaga rohisin kevadel välja, ta lehed on kahtlaselt ühe vastiku umbrohu sarnased. Samuti pole kippu ega kõppu oivalisest kuningakepist 🙁 Muud on tublid ja tugevad, lupiin õitseb ja on hästi vahva õievärviga. Väga hea otsus oli paar hiidlaugu sibulat püsikupeenrasse istutada, väga ägeda vormi annab peenrale ning õitsevad just kõige värvivaesemal ajal (peale tulpe ning enne juulikuiseid õitsejaid). Hostad on loomulikult täiesti tänuväärsed taimed, kuid järgmine aasta peab ka neid juba jagama minema, võtavad liialt võimust.

Nartsissipeenar on jätkuvalt hästi õnnestunud projekt, peale krookuseid ning nartsisse rõõmustavad hiidlaugud ning nüüd ka esimeste õitega sidrunkollane päevaliilia (lilla ja kollane on väga hea kombinatsioon), potiroosid ehk elavad ka edasi….samas on päevaliilia lehepuhmas sügiseni päris dekoratiivne.

Tagaaia peenar on paras metsik maa juba, umbrohtu tuleb mühinal läbi ning loomulikult vaarikavõrseid, püüan jääda rahulikuks, sest plaan ju oligi mitte väga oma energiat sinna kulutada. Siiski käin puhastamas ja sättimas, sest kahju ju oleks, kui sinna toodud toredad taimed välja lähevad.

Marjapõõsad on marju päris täis, suur rõõm, samuti uus maasikapeenar, kohe kohe vaja võrk peale panna, et linnud seda rõõmu ei rikuks. Aedvilja peenrakastides on ka juba paras džungel – redised on söödud, salatite aeg hakkab samuti läbi saama, herned vohavad keppidel, kurgitaimed õitsevad ja said juba ronimiseks aiavõrgust toe (endiselt katteloori all), suvikõrvitsataimedest mu enda kasvandik on veidi õnnetu, kuid hakkab õitsema – ostetud kollasel on juba 15 cm pikk vili küljes. Tomatid on täitsa elus ja õitsevad, kõik muu kasvab ja edeneb samuti väga hästi, tõeline rõõm! Väga hea meel on mul vihmavee kogumise tünni üle, arvestasin, et kui kord kahe nädala jooksul sajab on minu aia kastmisvajadus rahuldatud. Käin ja tühjendan seda anumat veenõusse – kõik on rahul, nii taimed kui ka minu rahakott 🙂

Tarkusetera aednikele – tark ei torma! Sel aastal õppisin, et soojemat ilma tasub siiski oodata ning kalendrit mitte vaadata, varasemad külvid ei edene sugugi paremini kui hilisemad, nii et tänavu oleks võinud vabalt juunis alles seemned mulda panna enamus taimedel.