Tundub, et sügis on nüüd täiel rinnal kohale jõudnud ja aeda enam väga asja pole. Eilsest alates tormab korralikult, kuigi on veel suhteliselt soe, eelmisel nädalal oli korralik vananaistesuvi ning möllasin iga päev aias. Sai palju tehtud, sai endale liigagi tehtud ja nüüd oleme beebiga toas haiged.

Jätkasin tarbeaia ettevalmistustega, murukamara eemaldamine võttis kaks päeva ning kolmandal sain valmis ka ühe peenrakasti augu, alustasin ka teisega aga päris äkitselt jõud lihtsalt rauges ja sain aru, et enam ma ei kaeva ja käru ei vea, mitte täna ega ka homme ja arvatavasti sel aastal üldse mitte. Kummaline aga tunnetan ära küll kui füüsiline piir on käes. Otsus oli õige, kuna õhtuks valutasid selg ja randmed ikka päris kõvasti. Kaevamine jäi pooleli, plaan nägi ju ette, et teeme need augud ja kastid ikka sel aastal valmis, hea kevadel istutada – hetkel on veel kõik lahtine. Peenramaa on koormakatte all, vähemalt koer ei saa ligi.

Järgnesid väga ilusad ja soojad ilmad, kasutasin võimalust ja nokitsesin lillesibulate ning peenardega. Kuigi vist veidi vara aga panin siiski mulda tulbisibulad. Minu suureks pettumuseks olid tellitud sibulatest umbes pooled hallitama läinud, vist ei oleks tohtinud õues hoida. Pistsin nad enamuses siiski püsikupeenrasse ja eks kevadel näeb, mis nendest sai. Paar lauku läksid ka veel püsikupeenrasse ning ülejäänud pisemad sibulad said maha beebitaimede lasteaiakasti. Väga tore, et loomad on ikka nii nutikad – kass otsutas seal kastides hädal käima hakata ja kui see veel pole piisavalt tappev siis koer tema järgi käib ja kraabib seal junne vms üles, nii et kevadeks ei pruugi mu beebitaimed enam elus olla.

Püsikupeenralt otsustasin piirde eest ära võtta, et testida koera. Kuna taimed on nagunii hääbumas siis suurt kahju ta teha ei saa. Jätsin veel tugipostid püsti, et ehk need hoiavad eemale. Koer on peaaegu, et tubli isegi. Niisama peenrasse ei astu, paar korda on käinud ja võtnud sealt lambi närimiseks ja korra hüppas naabritüdrukut nähes meeltesegaduses sealt läbi, mingit kahju pole õnneks tekitanud. Kevadel, enne kui taimed tärkama hakkavad, panen igaks juhuks piirde ette tagasi.

Kuna peenar sai alles ümber tehtud ja sel suvel oli beebiga tegemist siis eriti polnud põhjust ega võimalust püsikupeenras möllata. Nüüd, tulbisibulaid istutades, käisin üle taimede alused, kobestasin mulda, kohati lisasin seda ka juurte ümber juurde (kiiruga istutatud taimed olid kohati mullapinnast kõrgemale jäänud), tõmbasin välja üksikuid umbrohuliblesid. Enne täielikku talvist tuttuminekut lõikan osad taimed veel maha (hostad nt mädanevad) ja kobestan siis veel, samuti lükkan eemale taimede ümbert multši. Kahjuks avastasin, et pisipööris Apple Crisp oli hukka saanud, kardan, et keegi sõi teda altpoolt, mingid kollased munad seal paistsid. Helmikpööriseid soovin ma kindlasti tulevikus juurde aga vaja korralikku eeltööd teha, kohati on nad väga nõudlikud, osad sordid vist siiski tugevamad meie tingimustes.

Tarbeaiast üle jäänud murumättad tassisin kõik taha aeda kivide taha ja sain selle ala nii täielikult mätastega kaetud, olen tulemusega väga rahul, Isegi kui ala on künklik ja konarlik pole ta enam mingi madal umbrohu- ning võsamülgas vaid päris viisakas juba. Järgmine aasta püüan hoida seda ala umbrohuvabana ning kivide vahele ka midagi vastupidavat roomama panna.

Lõpetuseks sain viimase lihvi anda uuele vaheaiale, mida ma esimese hooga bituumeniga ära rikkusin. Õnneks värv kattis selle õuduse kenasti. Samuti avastasin, et beebi lõunauinaku ajal saab isegi niita, võimalik, et see jäi nüüd selle aasta viimaseks niitmiseks, trimmerdada oleks vast korra veel vaja.

Kripeldama jäävad nüüd veel ikkagi tarbeaia ettevalmistused ning roosipeenra majapoolne äär (ehk piirdekivi paigaldus, killustik, peenrakastid). Eks näis…

Veel sarnaseid lugusid: