Ja hakkabki suvi läbi saama, kahjuks polnud ka sel aastal piisavalt pikalt päikest ja sooja, seega kõik loodu ka just suurepäraselt ei õnnestunud.
Sel kuul rajasin pojengidele peenra kuuri ette ning kolisin oma tume- ning heleroosa pojengi sinna, veidi hiljem saabus neile seltsi ka hea inimese käest saadud kõrge punane pojeng, loodan, et juurduvad korralikult ning väga kiratsema järgmisel aastal ei jää. Kuna peenral on pikkust korralikult ning taimede vahekauguseks jäi u 1,5 m siis tahan sinna vahele istutada tulbi- ning liiliasibulad. Tulpe tellisin jällegi Timo Paninilt ning veidi ka Juhani puukoolist (värvid valgest roosa ning punaseni). Liiliasibulad broneerisin aga Läti liiliakasvataja Guntis Grants kollektsioonist, põnev! Sibulatest lähemalt siis kui kätte saan ning istutama hakkan. Lisaks tellisin veel Timo Paninilt hüatsinte roosipeenrasse ning tegelikult oleks veel paari hiidlauku vaja püsikupeenra laiendatud osasse.

Roosiistikud kasvatavad mühinal uusi võrseid ning ees on veel üks suurem õitsemislaine. Nüüd on selge, et Kanada roos “Morden Sunrise” oma läbiva kollase tooniga mu roosipeenrasse siiski väga hästi ei passi, sinna on vaja midagi roosat. Mul peas järgmiseks aastaks üks plaan/mõte, kuid päris kindel veel pole ning talve jooksul vaja eeltööd teha. Nimelt naabrite poole, püsikupeenra majapoolsesse otsa oleks vaja mingi kitsas istutus teha, peamiselt tõkkeks koerale ning ka väikeseks varjuks. Olen viimasel ajal uurinud rohkem kõrreliste kohta ning need peaks sinna ideaalselt sobima, puhmikud võivad olla päris kõrged, kuid jäävad üldjuhul suhteliselt kitsaks ja kompaktseks. Mulle väga meeldivad hiina siidpöörised ning olengi vastupidavamate sortide otsingul. Kõrreliste rivi ette saaksin hajusalt sättida oma “Mordenid” (roosid ja kõrrelised on ju imeline kooslus)…kuid lasen veel mõttel settida ning aeg on näidanud, et jõuan kordi ümber mõelda kui vähegi endale aega annan 🙂 Võimalik, et peenra kaevame juba sel sügisel valmis.

Püsikupeenar on nüüd, suve lõpus, kõige lopsakam ning kaunim. Mingil põhjusel jääb kesksuvine õitsemine kuidagi kesiseks, seda viga peaksid parandama iirised, kui nad otsustavad mingil ajal õitsema hakata. Praegu aga – floksid, siilkübarad, liiliad, liatris, taustaks hortensiad, väsimatu kurereha. Toonid on roosad-lillad, peaaegu nii nagu olen soovinud. Tundub, et pehme kortslehe teise puhma ma kolin sellest peenrast samuti välja ning asemele otsin hoopis mingi päevaliilia.

Järgmisel kevadel katsetan ka üheaastaste kõrrelistega siin ja seal, eriti meeldib lakkoder ning jänesesaba, annab peenrale pehmust ning liikuvust.

Köögiviljakasvatuse võib ka varsti kokku võtta, enamus on söödud ja peenrakastid peaaegu tühjad. Ruutmeetriaia esimesest aastast teen kindlasti eraldi postituse.

Suvelillede hooaeg hakkab samuti läbi saama ning olen osa ampleid/lillekaste juba tühjendanud. Kokkuvõttes: ma pole endiselt suvelillesõber, kuid sel aastal on kujunenud mõned vastupidavamad lemmikud. Begoonia terrassilaual on kogu hooaja püsinud imeilus, seda nii tuules, vihmas, jahedas kui ka päikeses. Paljudele surnuaialill (kuid seda ta ju on põhiliselt just oma vastupidavuse tõttu) – minule punaseõieline väga meeldib ning terrassile ideaalne. Lillekastid punaste pelargoonide ja valge suuteraga püsisid samuti pikalt ilusad. Veidi teeb vihm pelargoonile liiga, suutera lõpetas õitsemise augusti alguses, tundub, et taimi sai kastidesse liiga palju (2+2), mulda polnud praktiliselt ollagi, ainult tihe juurterägastik. Pelargoonid harutasin lahti, istutasin pottidesse ning tõin talveks tuppa. Nad peaksid siseruumides kenasti talve üle elama ning kui kevadeks on ka rääbakad, saan siiski pistikokstega uusi taimi. Soovin sama kooslusega ka järgmine aasta lillekaste täita, kuid taimi piisab kasti kohta 1+1. Sanvitaalia on väga vastupidav suvik, eriti poolvarjus (majaesine lillepott on endiselt kohev puhmas), täispäikeses ning kuivas rippamplis aga vajab ta igapäevast kastmist ning see mulle väga ei sobi. Kollase roomava metsvitsaga olid amplid väga dekoratiivsed, kuid ka metsvits soovib pigem poolvarju või siis vähemalt pidevalt niisket mulda…järgmine aasta peaks rippamplid kilega vooderdama, võibolla tulemus püsivam. Metsvitsa istutasin tagaaia nö kivipeenrasse, võimalik, et elab talve üle.

Lapsed-loomad teevad aias pahandust, kuid vahest võib tulemus olla isegi päris tore. Koer murdis liila “Belonica” ainsa õievarre ning laps noppis “Schackenborgi” punga. Mõlemad said tuppa vaasi, liilia avas kõik oma kolm nuppu, lõhnab imeliselt ning püsiv vaasis paar nädalat. Kuna ilmad pole enam kiita, siis aeda lilleilu nautima tihti ei jõua, nii võib praegusel ajal juba ka teadlikult õisi tuppa vaasi tuua.

Sel aastal enam suuri plaane pole, sooviks lõpetada veel pooleliolevad projektid (roosipeenra majapoolne äär, köögiviljaaia aed), mingi kompostimajanduse sisse seada ning hakata vaikselt uueks hooajaks plaane ja mõtteid koguma (kõvasti on soetatud uut kirjandust, ka sellest uus postitus).

Lõpetuseks mõned hetke kaunimad õied.

Veel sarnaseid lugusid: