Tänased lemmikud
Selleks, et lemmikute nimekiri oleks lõplikult paigas peaks vist vähemalt paarkümmend aastat lilli kasvatama, väga erinevaid, erinevates kooslustes, ühe liigi erinevaid sorte, erinevates kasvukohtades jne. Minu tänastele lemmikutele on väga palju nõudmisi: nad peaksid olema võimalikult pikalt hooaja jooksul dekoratiivsed (kas õie või lehega), vähenõudlikud kasvutingimuste suhtes, sobima erinevatesse kooslustesse teiste püsikutega (suurtele soolotaimedele mu aias kahjuks ruumi pole), hea tervisega. Üldiselt on mu lemmikteemaks varju(metsa)aed ning sellest ka vastavad taimed:
Sõnajalad – varjupeenras kindlasti nr 1 taim, sobib suurepäraselt maikellukesega (minu lemmik juba lapsepõlvest), tiarelli, brunnera, bergeeniaga.
Hostad – kõige tänuväärsemad püsikud vist üldse, saab hakkama varjus ning päikeses, kompaktne ümar puhmas, kerge jagada, asendamatu pea igasuguse kooslusega peenras, annab vormi, on heaks ääristaimeks, eraldab erinevaid kõrgemate püsikute gruppe. Minu hostad on ka täispäikeses päris kenad ja seal ei kimbuta neid ka teod, kes varjus hostale kõvasti liiga teevad.
Väga meeldib ja hea avastus – norulill, pole teist taime, mis erinevatel aastaaegadel nii erinev välja näeb, kui ei teaks siis arvaks, et pole sama taim. Kevadel püstiste võrsete otsas kollased rippuvad „norus“ õied, suvel väga kena ümarate lehtedega õrn puhmas, kahjuks on praeguseks putukad teda juba jõudnud närida.
Kindlasti peab minu tulevasse varjupeenrasse saama kuutõverohi, täiesti müstilise välimusega taim.
Roomav metsvits on äärmiselt tore pinnakatja ja sobib ideaalselt näiteks elupuuheki alla, mõnus pehme ja imeilusalt õitsev vaip, levib nagu segane ja pistikoksad võtavad väga kiirelt juured alla.
Loomulikult on veel väga lehtdekoratiivsed erinevad helmikpöörised, pehme kortsleht, neid saab kasutada nii varjus kui täispäikeses ning on headeks ääristaimedeks.
Tänavused lemmikud õitsevad püsikud:
Kõikvõimalikud püstise õievormiga taimed: lupiinid, mailased (sel aastal soetatud kassisaba põdes küll hirmsa jahukaste käes ja sai hiljuti maani maha lõigatud), sõrmkübarlill, liatris – fantastiline taim, järgmine aasta kindlasti vaja soetada, meeldib madalam sort „Kobold“.
Liiliad on imelilusate õitega, kuid eriti kõrged sordid mulle varte tõttu väga ei meeldi, madalad puhmad on väga armsad ja koos teiste, varsi varjavate püsikutega äärmiselt kena värvilaik peenras, lõhn on loomulikult joovastav. Tõin püsikupeenrasse kolm liiliat, “Muscadet”, “After Eight” ning “Belonica”, loodame sel aastal ka õisi näha ja eks näis, kas nad mu peenras ellu jäävad (vanas peenras mingi ibarik vart kasvatas aga õisi mitte).
Martagonliilia – täielik uus lemmik, vana taluaia lill, avastasin alles hiljuti, õitseb juunis ning on väga kauniks taustataimeks peenras oma õrnade õitega. Minu kaks martagoni olid soetamise ajaks juba kahjuks õitsenud, ootan juba järgmist aastat.
Päevaliiliad – mul on keskmise kasvuga „Crimson Pirate“ küll juba aastaid aga päevaliiliast vaimustusin samuti alles hiljuti, ju polnud kaunimate õitega sorte näinud. Vana hea taluaia Middendorfi päevaliilia ja ruuge päevaliilia sobivad soolotaimena oma suure koheva puhmikuga kasvõi muru sisse ilutsema, madalamad sordid aga kas kooslusesse teiste püsikutega või eraldi päevaliiliate peenrasse. Tema suureks plussiks ongi dekoratiivne lehepuhmik, õisi jagub ühel sordil üldiselt paariks kolmeks nädalaks, kuid sorte kombineerides võiks saada suhteliselt pikalt õitseva peenra.
Minu plaan on rajada nö spaleerpeenar maja kõrvale ääristamaks jalgteed, peenar peaks tulema üherealine, kitsas ning koosnema suhteliselt suurte vahedega istutatu madalamatest sortidest, et puhmikud kokku ei kasvaks. Kahjuks mul enda vaimusilmas ettekujutatavat peenart googeldades leida ei õnnestunud ja aiagrupist nõu küsides samuti kellelgi just sellist tüüpi peenart polnud ette näidata, seega ma kindel pole, kas ta sellisena mul ka õnnestuks aga proovima peab, seda kõike aga lähiaastatel.
Siilikübarad – suve lõpu lemmikud, hetkel on mul ainult klassikaline „Magnus“, juurde soovin ja tundub, et ka ruumi jagub, mõnda madalamat ja punasemat sorti või hoopis täidisõielist. Kui oleks suurem peenar siis leiaks kindlasti rohkem ruumi erinevatele siilikatele.
Suur tähtputk – uus tundmatu, väga ilusate väikeste tähte meenutavate õitega, sobib suurepäraselt taustaks ja kontrastiks suuremaõieliste püsikute vahele.
Floksid – kõikvõimalikud värvid, vajaksid suuremat ruumi, et särada, hetkel on mul peenras 3 sorti, mahedate toonidega on kõrgemad kaks headeks taustataimedeks, enne õitsemist on floksipüüsas väga kena roheline kõrge puhmas ja sobib just taustapõõsaste puudumisel hästi peenra tahakülge, väga värvilised sordid sobiksid pigem avarasse taluaeda suurte rühmadena. Kahjuks on floks väga vastuvõtlik seenhaigustele, mu vana emalt saadud helelilla sort on tänaseks juba päris inetute lehtedega, kindlasti peaks jälgima, et kõrvale satuvad jahukastekindlad taimed, mis ühtlasi võiksid põõsa alumist ja hõredamat osa varjata, mul seal ees näiteks oivaline kuningakepp, hästi armas ja õrn pinnakatja.
Monarda – veel üks vana taluaia taim, ka selle ma pidin peenrasse tooma, õitsenud ta veel pole (kuna samuti korra sel aastal jahukaste tõttu maani maha lõigatud) ja ma päris kindel pole, et ta mu peenrasse oma sügavpunase tooniga sobib aga koju ma ta tõin, kuna tema lehtedest saab musta teega kombineeritult korraliku Earl Grey, mis on minu lemmik tee ning joon seda piimaga pea iga õhtu, monarda puhmas on täiskasvanuna väga dekoratiivne, neid on ka erinevaid toone ning pean kindlasti uurima, kas ka jahukastele vastupidavaid sorte, arvan, et neid soovin samuti juurde.
Põõsad – erinevad õitsevad madalamad ja kõrgemad – täiesti omaette maailm, ainult dekoratiivpõõsastega võib terve aia kujundada nii, et ta õitseb kogu hooaja ja väga värvikalt. Tean, et meie aeda leiavad paljud neist tulevikus koha, kuid hetkel on lemmikud: puishortensia „Annabelle“, armas suhteliselt väike ja kompaktne sort, soovin juurde ka „Pink Annabelle`i“ ning plaanis on neid vaheldumisi siseaia äärde istutada. Ebajasmiin – sain emalt mingi lihtõielise vanemat tüüpi põõsa, mis kipub suhteliselt kõrgeks kasvama, püüan teda kärpides madalama ja tihedamana hoida, aias on teist aastat ja õitsenud veel pole aga jasmiini lõhn PEAB mu aias olema, seega leian ehk koha veel mõnele (täidisõielised on dekoratiivsemad). Enelad – väga meeldivad jaapani enelad, eriti pisikesed sobivad lausa lillepeenrasse, põlvekõrgustest saab väga kauni madala heki nt eraldamaks erinevaid aja osasid. Sain väga hea idee Männiaru Puhkekeskusest, kus u 50 cm kõrgused enelad olid istutatud kõrgete puude ümber sõõri, fantastiline.
Enelad on väga vastupidavad ja vähenõudlikud mulla suhtes, seega lihtne kasvatada ja ehk peavad isegi koera lastetöödele vastu – kavas on katsetada. Maranad – samuti äärmiselt lai valik nii suuruste kui värvide osas, kuiva taluv ja väga pikalt õitsev armas kompaktne ümar põõsas. Loomulikult ei saa üle ega ümber okaspuuvormidest, eriti armsad on kääbuselupuud („Tiny Tim“) ääristamaks vaheldumisi madalate valgustitega näiteks sissesõiduteed, arvan, et selliselt kujuname majaesise. Mägimännid ning roomavad kadakad – väga suur valik erinevaid värve ja vorme.
Roos – lillede kuninganna, aukartust äratav kaunitar. Arvasin, et roose minu aeda niipea ei tule, kuna tundus, et vajavad liiga palju hoolt ja vaeva ning neile vajaminevat aega pole mul kusagilt võtta. Jõudes nüüd tagasi selle õnnetu majataguse terrassi kõrval oleva peenra juurde siis jõudsin siiski tõdemuseni, et miski muu kui roosipeenar sinna ei sobi. Hakates rohkem uurima selgus, et nendega pole sugugi rohkem vaeva kui teiste püsikutega kui valida õiget tüüpi ja sorti roosid. Valik on ääretult lai ja korra roosidesse süvenedes mõttest nendest lahti ei saa. Projekt „Roosipeenar“ on õige pea algamas ja sellest kindlasti eraldi teema.
Ma olen katsetanud vaid murdosaga kõikvõimalikeset levinud ja vähemlevinud püsililledest, seega ma kindlasti ei saa midagi lõpliku väita ning juba järgmine aasta on see nimekiri ehk täienenud, arvan, et juba praeguste lemmikute puhul ma meelt ei muuda, paljud neist on ennast minu jaoks juba tõestanud ka tõeliselt kehvades oludes. On vaid paar lille, kes mu praegusesse peenrasse ei sobi ning seetõttu erilist muljet ei avalda ning keda kavatsen välja kolida. Mõlemad on kollaseõielised: särav päevakübar ning hambuline kobarpea. Kobarpea kohe kindlasti peaks kasvama vähemalt poolvarjus, suurema varjupeenra taustataimeks võiks olla ta väga sobiv.
Astilbe – tegelikult ta mulle ju meeldib, kahjuks sooviks ta samuti kasvada pigem poolvarjus ning pääseks löögile suurema klumbina, erinevate kõrguste ning värvidega, jällegi, selleks oleks rohkem ruumi vaja, minu aeda nad vist kahjuks kohta esialgu ei leia. „Delft Lace“ on mul küll täielik kangelane, on pidanud vastu nii äärmiselt kehvadele oludele räästa all, kus suurema osa päevast on ta päikese käes ning lisaks on tal sel aastal pissipõõsaks koerale, õitses siiski, väga nirult, pole veel otsustanud mis temast saab. Päevakübar oma kujult ja vormilt mulle iseenesest vägagi meeldib, säravkollane värv mu praeguses peenras, kus valitsevad roosad ja lillad toonid, on täiesti mööda. Millegipärast ei istu mulle väga ka kõrrelised, tarn kadus selle aasta talvega, kuid oli juba eelmisel aastal väga niru, jällegi, kardan, et ta lihtsalt ei sobinud mu peenrasse ning mingis teises koosseisus võiksin temast hoopis teisiti arvata, ehk katsetan mõnda puhmast näiteks tulevases kiviktaimlas.
Kindlasti on neid armsaid veel ja veel, mida korra olen kohanud ja vaimustunud, kuid praeguseks meelest läinud. Kui nad on minu jaoks õiged, kohtan neid kindlasti tulevikus uuesti. Kindlasti mingi ajaga mu maitsed muutuvad ning osa praegustest rändavad siit aiast minema, huvitav oleks sama teemat korrata umbes viie aasta pärast.
Veel sarnaseid lugusid:
0 kommentaari