Püsikupeenra laiendus
Juuli lõpus külastasin avatud talude päevade raames Sadevälja talu ning loomulikult ei saanud sealt jälle tühjade kätega koju tulla. Kaasa tõin aed-hortensia “Sundae Fraise”, mis oli nii ägedate tumepunaste vartega ning õievärvus peaks õitsemise ajal varieeruma valgest punaseni. Lisaks soetasin veel ühe (samuti punaste vartega) siilikübara “Fatal Attraction” (Piet Oudolfi aretatud sort), suure tähtputke “Star of billion” (kuna eelmisel aastal istutatud roosa tähtputk on kadunud…pidin ju asemele tooma) ning hariliku iisopi. Nende tulekuga sain lõpuks peenrast välja kolitud kollased: hambulise kobarpea, säravad päevakübarad ning ühe hullult laiutava pehme kortslehe taime. Kõik nad leidsid koha tagaaia peenras. Aed-hortensia lõplikud mõõdud peaksid olema u 1,2*1,2 m, seega istutasin ta peenra jätkuks puishortensiast veidi edasi. Kiiresti arenes mõte, et peaksin siiski peenart jätkama ja just pigem põõsastega.
Nende tulekuga sain lõpuks peenrast välja kolitud kollased: hambulise kobarpea, säravad päevakübarad ning ühe hullult laiutava pehme kortslehe taime. Kõik nad leidsid koha tagaaia peenras. Aed-hortensia lõplikud mõõdud peaksid olema u 1,2*1,2 m, seega istutasin ta peenra jätkuks puishortensiast veidi edasi. Kiiresti arenes mõte, et peaksin siiski peenart jätkama ja just pigem põõsastega. Tegin plaani, uurisin taimi ning läksin nimekirjaga Kristiine aiandisse. Pean jälle mainima, et see on mu lemmikuks saanud. Hinnad on võrreldes suurte kettidega kõvasti soodsamad ning taimevalik väga suur. Paar ümberkorraldust püsikupeenras – puishortensia oli enda varju jätnud kassisaba ning ühe väiksema hosta.
Suur sinakas hosta oli peenraserval aga ebaloomulik, seega need ma kaevasin välja, tegin puishortensiale mõnusalt ruumi ning peenrajätkuks kaevasin esimesest poolest kõvasti laiema kaare. Sinna mahtus: aed-hortensia taha ritta 4 kõrrelist (teravaõieline kastik “Overdam”, eesreas siis kaks olemasolevat suurt hostat, edasi üliarmas leid – väike punanupp “Little Angel”, jaapani enelas “Bullata” ning jälle üks äge punaste vartega hosta “Red October”.
Tema taha leidis koha kassisaba ning kõige taha nurka kollaseleheline ebajasmiin “Aurea”, kelle lõplikuks mõõduks peaks kujunema umber 1,5*1,5 m. Peenra teine osa on nüüd võrreldes esimese poolega päris hõre aga põõsastele peab andma aega kasvada. Üks emotsiooniost (lisaks punanupule) veel – suureõieline kukekannus “Summer Morning”, nägin teda juba Hansaplantis, kuid õnneks oli soodsamalt olemas ka Kristiine aiandis. Sai koha peenra ees-servas suure hosta asemel. Rooside vahele ostsin kurerehad “Rozanne” ning võsa-raudrohud “Pearl”, sättides neid roosipeenras läks pilt siiski liiga kirjuks ning otsustasin sinna istutada ainult raudrohu, mis oma valge värvi ning väikeste õitega ei hakka roosidega konkureerima. Kurerehad istutasin püsikupeenra uude osasse peenra ääristaimedeks.
Kristiine aiandis on ka suur valik viljapuid- ja põõsaid. Tõin marjapõõsastele täienduseks punase sõstra “Jonkheer van Tets” (vana ja kõige levinum sort vist Eestis) ning punase karusmarja “Hinnonmäki punane”. Emaga kaevasime (raiusime savi) neile teiste põõsaste jätkuks kohad ning istutasime. Nüüd on see naabrite poolne aia külg peaaegu täidetud ning tulemus on päris loomulik ning kena. Püsikupeenra laiendus oli ka igati hea mõte, sest nüüd on terrassilt ja ka kiigelt vaadates visuaalne pilt hoopis parem (tagumine osa laiem ning sealsed istutused kõrgemad, vähemalt tulevikus).
Lugesin kokku, et erinevaid püsikuid on mul nüüd sortidena ligi 120 ning kas teadlikult või alateadlikult olen mingeid liike või vähemalt sarnase õiekujuga taimi hakanud koguma. Esiteks muidugi roosid – 10 sorti, hostad – 6, siilikübaraid – 3 ja arvan, et tuleb juurde, liiliaid hetkel 3 + 2 päevaliiliasorti, monardad – 2 ning vast tuleb juurde. Nii hakkavad kujunema lemmikud. Õiekujust on peenardesse sattunud palju pikliku kitsa õiega liike: kassisaba, metssalvei, iisop, naistenõgesed, liatris, lavendel, ka lupiin ning sõrmkübar oma tõrvikulaadsete õiekobaratega, selline õiekuju kordub peenardes igal pool ning on heaks fooniks suurematele õitele (liiliad, siilikübarad, monardad, floksid). Nüüd peaks hoog kindlasti raugema, sügisel istutan ümber pojengid ning sinna kuuri ette peenrasse plaanin nende vahele kindlasti liiliaid, kõrgeid roosasid-valgeid, midagi ehk veel…(sibullilli kindlasti).
Roosid, niisiis, said enda vahele võsa-raudrohu ning eelnevalt oli seal peenras ka juba lavendel. Mind natuke häirib hetkel roosipeenras “Morden Sunrise” kollane värv, sest plaanis oli ju valgest punaseni ning see toon on kuidagi võõras. Sel aastal ma midagi ette kindlasti ei võta. Õitsema hakkas ka kanada roos “Alexander Mackenzie”. Kohe on puhkemas ka valge potiroos ning punane ampliroos, mille suutsin lõpuks tuvastada – “Red Fairy”!
Marjahooaeg on lõpusirgel, mustad ning valged sõstrad on söödud ning saak oli aastaste taimede kohta väga hea, musta sõstart saime paari liitri jagu kindlasti, valget paar peotäit. Tikrid pole veel valmis, kuid põõsas on neid paksult täis. Maasikate frigotaimed läksid 100% kasvama ning andsid oodatust suuremat saaki, 18 taime peale kokku vast 2-3 kg. Marjad suured ja magusad, lemmik vist hetkel “Salsa”. Hernes “Hurst Greenshaft” on väga magus ja maitsev, kindlasti vaja seemet korjata ja sama sordiga järgmisel aastal jätkata. Väga armsad on endiselt munalilled, saialilled, kirju salvei – kõik köögiviljade vahel iluks, neid tasub tõesti igale poole külvata.
Veel sarnaseid lugusid:
0 kommentaari